Cul-de-sac

Cul-de-sac

Suurbritannia 1966; lavastaja Roman Polanski; stsenaristid Roman Polanski ja Gérard Bach; osades Donald Pleasence, Francoise Dorléac, Lionel Stander

Ravi

Kuna blogikeskkond on uus, siis tuleks ehk ka natuke muutuda: tänasest alates ma enam filmidele hindeid ei anna, sest liiga tihti on absoluutselt võimatu ja tegelikult ka tänamatu anda täpset hinnangut kunstiteostele, mis on niivõrd mitmetahulised, -tähenduslikud ja dialoogilised – igaüks astub nendega suhtlusse omal viisil, leiab midagi, millest teised unistadagi ei oska. Hinnang ühest kümneni tundub olevat lihtsalt objektiivsuse illusioon, liigituse loomine, mis ei vasta liigitatavate olemusele ning dialoogile vaataja ja filmi vahel. Muidugi, samas lihtsustab hindamine blogi lugejate ülesannet, kes tegelikult ei peagi vaevanõudva lugemisega tegelema, vaid võivad peale vaadates otsustada, kas vaadata või mitte. Kuid – hinne minu subjektiivsest vaatepunktist ei tähenda filmi kvaliteedi suhtes teistele suurt midagi, seega pole lihtsalt oluline. Tähtsam on, ma arvan, see, kuidas toimub suhestumine filmiga. Lisaks, ma ei ole mingisugune kriitik, vaid lihtne vaataja.

Pidusöök

Kuid nüüd filmi enda juurde. Roman Polanski oli enne 1966. aastat lavastanud suurepärase pingelise draamathrilleri “Knife in the Water” ja veel suurepärasema psühhoõuduse “Repulsion”. “Cul-de-sac” (otseses tõlkes “kotipõhi” – tupik) oleks justkui vaheldus, midagi kergema meelelahutuse poole pealt. Kuid siiski on kompotti segatud alatine kurbus ja tegelaste ummikseis, teadmatus, kuidas olla õnnelik. Filmi tegevuspaik, loss Northumberlandis, saarel, mida ümbritseb ja ähvardab – tõusu ajal igakülgselt – meri, olevat stsenaariumi järgi ka kuulsa Rob Roy tegevuspaik. Ehk kuulsusrikas eraldatud kindlus, mis ei lase enda külmast kivisest haardest ühtegi karakterit niisama lihtsalt lahti. Lossi elanikud, abielupaar, keda mängivad Donald Pleasence ja Franoise Dorléac, üritavad kõigest väest olla teineteise jaoks parimad, elada lõbusat elu, teha komöödiat. Muide, Pleasence, kes järgmisel aastal mängis Bondi-kurikaela Blowfeldi, teeb siin säravalt humoorika etteaste kiiksuga õrnahingelise rikkurina. Kuid naine on tugev, isepäine hipi, kes ei õigupoolest ei suuda meest eriti välja kannatada ning käib blondi naabripoisiga “krevette püüdmas”. Ühesõnaga, kümme kuud kestnud abielu on lagunemas. Ja lärmaka kriminaali Richardi (Lionel Stander) saabumine ei tee asja sugugi paremaks, kuigi esialgu võib see nii tunduda.  Sest ta tundub olevat just selline klassikaline karm, range, võimukas isand, kes suudab absoluutselt kõik paika panna, oma vägivaldsusega ühte liita lahku kasvanud abikaasad, etendada kuningas-türanni rolli, kes tuleb troonilt kõrvaldada, et ise troon haarata.

Ent Richard peab ise matma sõbra, muutub nukrameelseks ja lihtsaks, lohutustvajavaks, ühesõnaga, satub samuti ummikusse koos ülejäänud õnnetutega. Niisiis tuleb nii mehel kui naisel temaga koos meditsiinilist piiritust juua, naerda ja pisaraid valada. On ilmselge, et taoline Isa ei kõlba mitte kuskile, kes tähistab nõrkust; selline ei saa olla Isand-tähistaja. Kuigi lool on selgelt traagiline tagapõhi, traagiline inimsuhete kolmnurk, kuid ei ole kangelast, sest kõik siblivad oma väikeses ämblikuvõrgus, ainult selleks et avastada, et tegelikult ollakse kärbes. Traagiline lõpplahendus ei too seega kaasa kangelaslikkust, vaid lagunemise,  kuulsusrikka Rob Roy kindluses möllavad leegid ja kustuvad inimesed. Kuid mitte traagilise karjega, vaid naeruga.

Lilla

Kogu seda ummikseisu ja tegelaste iseenesesse kokkujooksmist vaatab Polanski läbi suurepärase musta huumori, milles nii surnut kandvad naiseks riietatud kiilakad kui surnud ise teevad maailmale taolisi veidraid grimasse, et elust lahkumine lihtsalt muutub naljakaks, muutes kohustuslikuks ka hauakaevamise ette võtta viinapudeli taga nalja visates. “What are you digging?” – “It’s a hobby I got …”

Niisiis on siin kurbus, õnnetus ja traagika segatud komöödia, draama ja õnnega, mis teineteist lahjendamata hoopis annavad üksteisele võimsama väljenduse. Naerugrimassides lahkunud surnu on ikka õudsem kui rahulikult puhkama asunu. Ja pigem juba naerda, kui lõpp on niikuinii suhete koostlagunemine ja vaklade seas surnuteriigis igav istumine.

Kadunuke

PS: üks ühendus, mis mind filmi vaatamisel kummitas, oli mõnes mõttes tugev sarnasus Becketti näidendiga “Godot’d oodates”. Kriminaal Richard ootab kannatamatult oma päästjat, kes peaks ta nende õnnetute lossis kinni istuvate hingede seast päästma, kuuleb igas helis tema tulemist. Samamoodi ootab abielupaar enese lunastajat, nende maailmaparandajat, kuid see ootamine jääb vastu tuult kusemiseks. Sest suur G eksisteerib vaid tragöödias, see siin aga on absurd, milles ei eksisteeri muud peale irreaalse tegelikkuse, millest pageda ei ole võimalik.

"I must be mentally retiring or something"
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s