Solist

The Soloist

USA 2009; lavastaja Joe Wright; stsenarist Sussanah Grant; osades Jamie Foxx, Robert Downey Jr, Catherine Keener, Tom Hollander, Lisa Gay Hamilton

Tegelikud tegelased

Film põhineb reaalsetel tegelastel, tegelikel sündmustel ja päriselt eksisteeriva mehe, Steve Lopezi, raamatul. Steve’i, oma eluga puntras ajakirjanikku, mängib Robert Downey Jr. Nathaniel Ayersit, oma eluga veelgi rohkem põhjas olevat mentaalselt ebastabiilset muusikut kehastab Jamie Foxx. Steve leiab Nati tänavalt mängimas imekauneid helisid viiulil, millel on kõigest kaks keelt. Ja selline mäng saabki filmi põhiprobleemiks: kuidas aidata kedagi, kui ei ole piisavalt vahendeid, teadmisi ega kaastöövalmidust?

Austatud härra Ebert ütleb filmi kohta, et sellel on kõik elemendid olemas, et olla “uplifting drama”, kuid ebaõnnestub tegelaste ja filmi sihikindluse ja eesmärgi puudumise tõttu. Ma ei tea, minu arvates on see just väga tugev film seetõttu, et ta ei paku lihtsat ülendavat lahendust, mis lõpus kõik probleemid lahendab, annab Ayersile tema “õige” koha kuskil sümfooniaorkestris ja “ravib terveks” enne super-ajakirjanikuga kohtumist täiesti hullumeelse mehe. Sellisele lahendusele töötab “The Soloist” igal oma hetkel vastu ja seega esineb rohkem kui probleemipüstitus ja mitmete probleemide teatavaks tegemine Hollywoodi masstoodangu kaudu.

Heidikud

Milline on kodutute olukord Los Angeleses; kuidas neid võiks aidata; kuidas pakkuda paremaid varjupaigavõimalusi jne. Kuidas võiks ravida vaimuhaiget inimest – kas sunniviisiliselt või heatahtliku sõprusega? Jamie Foxx esitab siin tõsiselt segaduses inimese rolli, ta on ebastabiilne, räägib seosetut juttu väga kiires tempos ega tea isegi kas see midagi tähendab või mitte. Otseselt muidugi mitte. Tema kogu olemine ja kõne on seotud muusikaga, ühineb sellega ning seeläbi kaotab oma tähistava loomuse – Nathaniel Ayersi kogu olemine tähistab muusikat. Nüüd, kui Ebert ütleb, et film on ebakindel hulluse representeerimises, siis just representeerimise vastu kogu Ayersi olemus töötabki. Kui Lopez üritab Ayersit ravile saata, diagnoosi määrata (“Ta on ju ilmselgelt skisofreenik!”), ütleb varjupaiga juhataja, et viimane asi, mida need inimesed vajavad, on mees, kes ütleb, et neil on lihtsalt vaja diagnoosi. Lopezi selline suhtumine eeldab, et võetakse üks hulluse mudel, reastatakse mitukümmend täielikult erinevate häiretega inimest ning antakse kõigile ühte ja sama ravimit. See ei ole ravi, vaid vormimine.

"I've never loved anything the way he loves music."

Niisiis, pigem kui lahenduse pakkumine, on “The Soloist” probleemi teadvustamine; võib öelda, et teatavat sorti propagandafilm, mis – tavalisest vastupidisele – läheb raskemat teed pidi. Selle asemel et pooleteist tunniga lahendada kõik inimkonna probleemid, nõuab inimesse tõsiselt süüvimist, temaga suhestumist – isegi siis kui ta juba sajandat korda sind välja vihastab ning sulle tappa anda ähvardab. Sest siin on tegemist diagnoosimatu “hullusega” – mida ei ole võimalik ravida kiire süstiga, mis on sügaval sisimas ning lahutamatult seotud sellega, mis Ayersile tähenduse annab, muusikaga, kuid mis samal ajal juhatab ta “tavamaailmast” välja, selle seisukohalt heidiku staatusse, mittetähenduslikku eksistentsi. Tuletame meelde, et ka Joe Wrighti eelmine töö ei olnud just “uplifting drama” (“Atonement”), milles samuti ei saanud tegelikult ükski probleem oma lahendust, vaid vägivaldse otsa, st et kõik tegelaste olemispüüdlused jäid lõpetamata. Samuti siin, ei ole mingit lõpetatust seal kus see ei ole võimalik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s