Solomon Kane

Solomon Kane

2009; lavastaja ja stsenarist Michael J. Bassett; osades James Purefoy, Max von Sydow, Rachel Hurd-Wood, Ian Whyte

“If I kill you, I am bound for hell. It is a price I shall gladly pay.”

Robert Howardi 1928. aastal ellu kutsutud kangelasest ei teadnud ma enne filmi vaatamist mitte midagi, nii et igasugune võrdlusmoment jääb (kahjuks) võimatuks. Kuid nii palju kui ma erinevaid kirjutisi sirvinud olen, ei ole sel ka erilist tähtsust, sest filmi on põhimõtteliselt laenatud vaid nimi, riietus ja tegelase tapjaloomus. Ei tea, kas see tähendab algupärandi reetmist või hoopis muutumist ja täienemist (nimega käivad kaasas kõik tema erinevate esinemisvormide omadused).

Igal juhul, põhitegevust toimub 17. sajandi kahel esimesel aastal. Filmis viidatakse sellele, et tegemist on üleminekuajastuga, õigupoolest väljumisega nõidade ja nõiakunsti pimedast ja julmast ajastust. Nojah, eks sellel ajal hakatakse vaikselt looma objektiivset teadmist maailma ja inimeste kohta; 17. sajand on modernse teaduse ja filosoofia hälliks (nt Descartes oma teadmiste metodoloogiaga ja ratsionaalse subjekti loomisega). Ent ma kaldun kõrvale, “Solomon Kane’is” ei ole kõige sellega midagi pistmist – säilinud on isegi “pimeda ajastu” suhtumine nõidadesse kui saatana käsilastesse ja kurjuse kehastusse (kui teaduse seisukohalt olid nad siiski süütud tagakiusatud). Aga siin nad ka muidugi tegelikult on kurjuse maaletoojad, sõna otseses mõttes. Nõiad on need, kes neavad igaveseks ära Solomoni hinge, saadavad ta põrgusse.

"I'm a man of peace now".

Solomon vannub, et ta mitte kunagi enam ei tõsta relva ühegi kaasinimese vastu, vastasel juhul satub ta otseteed allmaailma. Loomulikult on ka maapealne maastik, mis siiski sunnib teda taas võitlema, umbes täpselt sama hull kui põrgu, nii et ei ole olulist vahet, kas kannatada käed rüpes või tapelda ja loota, et miski läheb paremaks. Viimane variant on eeldatavasti (muidu poleks ju ka filmi) siiski ainuke valikuvõimalus. – Ja kuidas Kane’ile meeldib koletisi raiuda, hakkida ja loopida! Ei mingit tagasihoidmist ega mõtisklusi selle üle, kas ikka peaks või mitte … Sest kui juba esimene löök tehtud, on põrgu-otsus kindel, jääb üle vaid täie kuuma rauaga edasi tampida. Isegi kui ette jäävad lihane isa ja veel lihasem vend, ei näita Kane välja kõhklust.

Nõiapoisid

See on ka ainuke suhtumine, mis sellisesse filmi sobib. Ja selle suhtumisega on kokku kõlama pandud ka kogu visuaalne maastik – tume-pime, räpane, veritsev ja kõiksugu haigustesse nakatunud maailm. Siin ei saagi teistmoodi eksisteerida kui pidevalt vehkides (võrdlus praeguse hetkega: toas on nii palju sääski, et ma varsti tõesti tunnen end superkangelasena). Vastavalt ei ole ka tegelastevahelised suhted – lisaks muidugi veristele – muud kui rangelt pragmaatilised. Tuleb päästa naine, et päästa oma hing põrguleekidest ning juhtida maailm välja pimedusest. Ei ole ruumi armastusele. Ega vanadele meestele. Kuid võrreldes just nt Coenite “No Country for Old Meni” ja Hillcoati “The Roadiga”, on siin lootust kuhjaga. Maailm alles algab, alles liigub vaikselt – aga kindlalt – valguse poole (kuhu juhatab meid Solomon). Alguses mulle tundus, et just tooni poolest võiks tõmmata imeõhukese paralleeli “Roadiga”, kuid siiski mitte. “Solomon Kane” on ikkagi puhtakujuline meelelahutus, kus küll tapetakse, veristatakse, põletatakse – kuid maailm tervikuna muutub sellest kõigest vaid paremaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s