A-Rühm

The A-Team

USA 2010; lavastaja Joe Carnahan; stsenaristid Joe Carnahan, Skip Woods, Brian Bloom; osades Liam Neeson, Bradley Cooper, Sharlto Copley, Quinton Jackson, Jessica Biel, Patrick Wilson

Originaal Möllumehed

20. sajandi alguses üritati keelefilosoofias toime tulla probleemiga: kas fiktsionaalsetel nimedel on referent? Milline tõeväärtus neil on, kui nimed nagu B.A. Baracus ja Hannibal Smith ei tähista reaalseid entiteete? Hiljem, 20. sajandi teisel poolel,  mõeldi probleemi lahendamiseks välja võimalikud maailmad ehk epistemoloogiliselt mõeldavad asjade korrad, milles ka fiktsionaalsed tegelased saavad võimaluse olemas olla. Nendes maailmades kehtivad omad reeglid ja nimedele kinnistatakse vastavalt selle maailma reeglitele kindlad omadused. Ühe võimaliku maailmana võime kujutleda 1980. aastate Ameerika teleseriaali-maastikku, milles elutses kuulus lõbus kamp a-rühmlasi. Teiseks kujutame ette 2010. aasta suvekassahittide Hollywoodi, milles eksisteerivad täpselt samad nimed – s.t et vaatajale, kes tunneb mõlemaid maailmu, peaksid ka tegelased olema identsed; ehkki reeglid on erinevad.

Kloonid

Niisiis meil on siin vastuolu; täpselt samad tegelased, samad nimed, aga käituvad teistsuguses maailmas, mis omakorda muudab ka karaktereid (või on see liiga “sügav” sõna siin kasutamiseks?). Ka fiktsionaalsed karakterid saavad valesti käituda, mitte vastata oma loomusele – ilmselt võibki siis öelda, et nad ka eksisteerivad reaalselt? Eriti kuna nad on täielikult visuaalselt ja ka keeleliselt defineeritud. Selles maailmade kokkupõrkes, uus vs vana, ongi ehk filmitegijate suurim ebaõnnestumine – mitte et nad oleksid liigselt kõrvale kaldunud, vaid just nimelt, et nad püüelnud identsuse poole. Sest kahes üksteisele võõras universumis ei saa eksisteerida identseid tegelasi, ilma tõsist võõristusmomenti omandamata. 2010. aasta A-Rühm on liiga kinni 1980-ndate A-Rühmas. Ainult sõda on vahetunud – Vietnami asemel Iraak, ülejäänud on täpselt sama. See eelnevate kujude külge kinnitumine on tootnud tegelased, kes ei tunduvad praeguses (filmi)maailmas anakronistlikud, pannes selle maailmagi seestpoolt logisema.

"I love it when the plan comes together!"

Muidugi, kui arvestada veel tohutute hulga plahvatustega ja aktsioonistseenidega, mis muudavad ekraanil toimuva üsna jälgitamatuks ja vahel lausa igavaks, ei saagi me ehk mingist koherentsest maailmast rääkida. “A-Rühma” võibki ehk vaadata kui ühte suurt plahvatust, üht pauku, mis peaks vaataja uimastama, et ta ei mõtleks väga sellele, mis ekraanil toimub. Kahjuks kestab see plahvatus kaks tundi ning nii hakkab vaataja juba igavusest

"I think he's trying to fly the tank!"

mõtlema. Et mis plaanid need kokku peaksid jooksma? Ja kui ideaalselt nad veel lõpuks kokku jooksevad! Ega tegelikult ju plaani polegi (nagu Hannibalil ikka), lihtsalt aktsioon ja nali – mis siin muud ikka oodata, nalja jääb natuke liiga väheks. Aga vähemalt on meil lendav tank!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s