Laine

Die Welle

Saksamaa 2008; lavastaja Dennis Gansel; stsenaristid Dennis Gansel ja Peter Thorwarth; osades Jürgen Vogel, Frederick Lau, Max Riemelt, Jennifer Ulrich, Christiane Paul, Jacob Matschenz

Ühtsus

“Die Wellet” võib vabalt lugeda (lihtsustatud – sest põhjalikumalt ma ei tunne) psühhoanalüütilisest vaatepunktist: kõige sügavam ja allasurutum sümptom saab tänapäeva saksa noortes äratatud, läbi elatud – ja kokkuvõttes saavad noored terveks ravitud. See represseeritud süüobjekt on loomulikult Hitler ja natsism, millest sakslased tänapäevani ei pääse, isegi kui on omandatud üliliberaalne haridusvorm. Õpetajad-õpilased kutsuvad teineteist eesnime pidi, nad on justkui sõbrad, õpetajad võivad rakendada vabas vormis õppetunde jne. Kuid eks see alla surumine just vastupidiste tendentside kaudu töötabki?

Igal juhul, kui üliliberaalne ja noortepärane õpetaja Rainer Wenger peab vastu tahtmist “projektinädala” raames andma autokraatia tundi (algselt tahtis ta loomulikult tegeleda anarhismiga), elab ta koos õpilastega niivõrd ainesse sisse, et rühmituse “Die Welle” näol on sündinud väikest sorti uus diktatuur, mis rakendab kõiki vanu ja järeleproovitud võtteid, kuidas inimesi ühendada: ühine vaenlane (allkorruse anarhistid), distsipliin (“Macht durch Disziplin!”), univorm (valge särk) – ja loomulikult mõtlemisoskuse kaotamine. Selles kontekstis näeme kohustuslikku üksiklast, eraldujat, kes keeldub riietumast valgesse ja kannab punast, keda ignoreeritakse, kes lüüakse Wellest välja jne.

Dissident

Loomulikult läheb “väike eksperiment” liiga kaugele, tungib pärisellu, luues uue valgesärklaste gängi, mis terroriseerib erinejaid ja kasutab vandalismi ja vägivalda oma “ideede” läbiviimiseks. Muidugi, “ideed” peavad olema siin jutumärkides, sest õigupoolest neil ei ole ühtegi. Kogu “kutsumus” tulenebki ühtsusest, “ühisuse vaimust”, mille kaudu teised saavad välja arvatud. Distsiplineeritud mõtlematu ühtsus loob võimaluse diktatuuriks, mitte ülevad maailmaparandajalikud “ideed”. Ei lähe kaua kui üle terve linna ilutsevad Die Welle logod, ja rahvas küsib – “Was bedeutet das?” – “Mida see tähendab?”

Vastasseis

Aga mida see film õigupoolest tähendab? Mulle tundubki, et see on üks põnevusdraama kujul esitatud teraapiafilm, mis peaks säärased ettevõtmised tulevikus välistama. Ja et see ikka täielikult õnnestuks, peavad asjad ikka väga valesti minema. Kui Herr Wenger peab lõpus auditooriumile valgesärklastele vägivallale õhutava ja ühtsuse sisemoraali tugevdava-kinnistava kõne, misjärel “reetur” (kes on loomulikult dissidendi poolt “mürgitatud”) lavale kantakse ja – Küsib nüüd Herr Wenger: “Aga mis me temaga teeme? Te ilmselt oleksite minu käsu peale valmis tapma?” Ja selle küsimusega paljastab kogu fiktsiooni, (mõtte)ühtsuse illusiooni, mis oli rajatud võimule ja vägivallale, mis on läbinisti ja üdini Kuri. Kuid sellest ei piisa. On vaja üht lollikest, kes võtaks isegi illusiooni paljastamise tagajärjel Die Wellet enese päästjana, kõige Hea algpõhjusena, kes usub kogu südamest – ja kes ei suuda enam ilma elada. Niisiis, täiuslik tervenemine – mitte ainult mineviku süü kandmine, vaid isikliku läbielamise kaudu selgusele jõudmine – Valgustumine. Ühe ohvriga (ohvritall, kellele kantakse kogukonna süü ja projitseeritakse kalduvused vägivallale [Girard] – mis siin kõige mugavam, ta ohverdab end ise).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s