Sündmus?

Slavoj Žižek, “Organs without Bodies: Deleuze and Consequences”, London and New York: Routledge, 2004

Kui vastupanu vaatepunktist on paljusus ja singulaarsus need, mis õõnestavad võimu – kui universaalsusele ja kõikehõlmavusele orienteeritust -, siis mis saab Badiou’ sündmusest, kui see peaks haarama võimu, domineeriva positsiooni ühiskonnas? Sündmuse singulaarsuse säilitamiseks on tarvilik:

In order to hold firm to the particular, or the singular, we must set out on an entirely different path.
1) we must maintain that the inception of politics – of its statements, prescriptions, judgements and practices – is always located in the absolute singularity of an event;
2) that a politics only exists within a sequence, that is to say, to the extent that what the event is ‚capable’ of is deployed in an act of truth;
3) that what counts is never the plurality of opinions regulated by a common norm, but the plurality of instances of politics which have no common norm, since the subjects they induce are different. (“Metapolitics”, lk 23)

Poliitiline sündmus kuulub olemuslikult vastupanu poolele: sündmuse singulaarsus, immanentne sündmuslik jada, ühise normi puudumine. Tegemist on eelkõige – ja ainult? – sulgemise õõnestamise protseduuriga, mis takistab universaalse tõe sissekirjutust domineerivasse poliitilisse korda; ühesõnaga, pidev sündmuslikkus on vajalik selleks, et demokraatia säiliks, säilitaks oma singulaarsuse. Kuid mis juhtub kui see singulaarne sündmus saab universaalseks, liidetuna ühe tähistaja alla samaväärsusahelas? Žižek:

“Multitude in power” thus necessarily actualizes itself in the guise of an authoritarian leader whose charisma can serve as the “empty signifier” able to contain the multitude of interests. […] The favored example of the supporters of the multitude is, of course, the Zapatista movement in Chiapas, Mexico. […] The greater the poetic potential of Marcos in opposition, as a critical voice of virtual protest, the greater would be the terror of Marcos as an actual leader. (“Organs without Bodies”, lk 198-199)

Kas on siis mingisugustki võimalust välja astumiseks sellest nõiaringist, milles vastupanu poeetiline-pärisnimeline singulaarsus, mis liidab ühte igasuguse ühise normita elemendid, kuid mis võimule pääsedes kasutab seda sama nimetamist hirmuvalitsuse genereerimiseks: “Ma kõnelen teie kõigi teie heaolu nimel …” Just see kõnelemise akt ise toodab selle meie, kes peavad Suure Singulaarse Nime kõnelemist vabaduse allikaks. Just sellist sündmuse ülendamist Riigiks peab Badiou Kurjuseks, sündmuse reetmiseks. Truudus sündmusele tähendaks seega just nimelt igasugust vastupanu universaliseerivale, lõplikule tõele – emantsipatiivne poliitika peab jääma vastupanuks. Kuid see vastupanu ei ole otsene vatandus Riigile, vaid selle printsiipide lõhkumine, teisene organiseeritus. Igasuguse sündmusliku poliitika Nimi peab just selles mõttes jääma Nimetamatuks – ta ei tohi kunagi täielikult aktualiseeruda, ta peab jääma virtuaalseks – tühjaks. Kuid kuidas rajada Võim tühjusele, st virtuaalsele ja nimetamatule, olemusetule ja ühismõõdutule? Tundubki, et ainuke väljapääs on võimust väljaastumine, egalitaarse aluse postuleerimine, millelt oleks kõik võimalik. Muidugi on siit võimalik ka Kurjus, Reetmine jne, aga see ongi Poliitika asi, säilitada Truudus oma Tõeprotseduurile, mis keeldub Riigi nimetajatest.

Kuid kui tõenäoline on, et praeguse liberaalse demokraatia oleks üldse taoline sündmuslikkus võimalik? Kas ei ole mitte kõik juba valitsuse – sümboolse korra – poolt ette kirjutatud (identiteedid, kuid ka nende liikuvus, dünaamilisus, paljusus)? Niisiis on juba domineerivas korras see paljusus, see pseudo-sündmuslikkus sees, mis lubab vabadust iga nurga taga. Kas on üldse vajalik emantsipatiivne poliitika? Kui me vaatame aga oma õuest natuke kaugemale, siis kui palju demokraatiat me näeme? Kui demokraatlikult lastakse põhja või uputatakse võlgadesse erinevaid riike? Kui demokraatlikult toimub igasugune vabastamine võõrriikides? Ma ei ütle, et tegelikult on meil diktaatorlik valitsus, vaid et demokraatia samamoodi eeldab mingeid universaalseid printsiipe, mille järgi tegutseda, ja võtab neid kui kõigutamatuid aluseid-õigustusi oma tegudele (inimõigused, vabadus jne). Sündmuslikkus on just nimelt sellise lõpliku struktureerimise, paika panemise vastand (mitte vastasseis), kuid peab ilmselt jääma ka igaveseks vastupanuks. – Riik ja sündmus seisavad teineteisest lahus (ehkki nad on omavahel suhestatud)  ning praeguses kontekstis ei suuda ilmselt just paljud mõelda poliitilisust ilma Riigita. St et poliitika (kui sündmuslik tõeprotseduur) jääb marginaalseks nähtuseks, tihti märkamatuks virvenduseks Riigi pinnal.

Sest selline Riigi-sisene “revolutsioon” toimib õigupoolest pidevalt: valitsuste vahetumine, identiteetide ümberdefineerimine, vähemuste õiguste eest võitlemine jne; kuid kogu see kompott on “revolutsioon ilma revolutsioonita”, nagu Žižek ütleb, lihtsalt Bahtiniliku karnevaliruumi loomine, mis aitab kinnitada võimukorraldust:

[…] the true revolution is “revolution with revolution”, a revolution that, in its course, revolutionizes its own starting presuppositions. […] in a radial revolution, people not only “realize their old (emancipatory, etc.) dreams”; rather, they have to reinvent their very modes of dreaming. […] It is only this reference to what happens after the revolution, to the “morning after”, that allows us to distinguish between libertarian pathetic outbursts and the true revolutionary upheavals. (“Organs without Bodies”, lk 211-212)

How, then, are we to revolutionize an order whose very principle is constant self-revolutionizing? (lk 213)

Kui poliitilisse korda on juba sissekirjutatud pidev revolutsioonilisus (Badiou’ mõttes sündmuslikkus), kui see asetub asjade normaalse toimimise poolele, kui võimusuhetes, identiteediloomes, ühiskondlikes hierarhiates valitseb pidev dünaamilisus, pidev voolamine-muutumine, siis mis peaks olema tõelise revolutsiooni tingimuseks? Just nimelt retrospektiivsus, tagantjärele valikuline nimetamine tõesena-revolutsioonilisena-singulaarsena (kuid samal ajal ka nimetamatuna). See on see, mida Badiou nimetam truuduseks sündmuse tõeprotsessile; see on see, mida võiks mõelda Lotmani plahvatuse loogika alusel – mineviku juhuslikkus esitatakse subjektiivse valikuna ja selle nimetamise kaudu saab loodud ka (revolutsiooniline) subjekt ise. Kui võtame nt praegused ülestõusud Põhja-Aafrikas, siis saab ainult tulevik kinnistada selle “revolutsioonina revolutsiooniga” või hoopis naasmisena “tõelise ja ainukese universaalselt õige korra” juurde, milleks on Lääne demokraatiamudel, üldistatud-lihtsustatud kujul. Kas arendatakse välja oma ühiskonna singulaarsed alused või lihtsalt võetakse üle juba ette valmis tehtud šabloonid?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s