Verekuninganna

Queen of Blood

USA 1966; lavastaja ja stsenarist Curtis Harrington; osades John Saxon, Basil Rathbone, Judi Meredith, Dennis Hopper, Florence Marly, Robert Boon, Don Eitner

Ebainimlik Nälg!

Aasta on 1990 – ehk 21 aastat tagasi – ning on teoks saamas esimene kohtumine maavälise eluvormiga, kes – loomulikult – sarnaneb hämmastavalt inimesele. Marsil teeb hädamaandumise kosmoselaev, milles jääb ellu vaid üks roheline naisolevus, kes tuleb iga hinna eest Maale tuua, arendamaks meie tsivilatsiooni teadust. Põhiline probleem ongi siin niisiis teaduslik-eetiline mitte vallutuslik; kuigi kas teadus ei ole mitte samuti allutamine, omaenda teadmiste järgi võõra vormi valamine?

Hüpnoos

Päästemissioonile asuvad astronaudid seisavad silmitsi võõra naisega, kes on samas neile vägagi sarnane – ja see muudab kohtumise loomulikult palju hirmutavamaks ja pingelisemaks kui oleks olnud kokkupõrge mingi ussitaolise ja mitme peaga olendiga. Sest viimasel juhul ei oleks kohtumine võimalik, esimene impulss oleks ilmselgelt relv haarata ja hakata päid harvendama, kuni järele jääb vaid alla andev sabajupp. Kuid sarnase – paljuski isegi identse – olendiga kohtudes tekib koheselt enese suhestamine temaga: kas me oleme mingite veidrate galaktiliste keerdkäikude kaudu omavahel seotud; äkki me oleme isegi sugulased, kes on teineteisest kunagi Suure Paugu aegadel lahutatud? See suhestatus võõraga on aluseks samaaegsele hirmule ja himule: nii enese (ümber)mõtestamise potentsiaal kui (enese)hävingu kartus.

Rünnak Pimedusest

Ühesõnaga, ilmnevad nii tapmiskihk kui teadmistahe. Kui Võõras (filmi lõputiitrites karakterina märgitud kui ‘?’) hakkab astronaute sõna otseses mõttes tühjaks imema, tekib kahe tendentsi vahel pinge, mis ongi filmi põhiliseks käimalükkavaks jõuks, kuid mis samas on ka Inimese potentsiaalse hävingu allikaks. Teadmistahe, tõe välja(j)uurimise kirg, kui laevas avastatakse, et vampiiritaoline roheline olend on iga nurgataguse täis munenud, pääseb võidule ning lubab Maa pinnale laboritesse kooruma pisikesi vampiire. Niisiis, jälle kord on teadmine Inimese huku alguseks. Teadmise objekt osutab uurimisele-vormimisele vastupanu, käitub kui iseteadev olend ning (sõna otseses mõttes) külvab hukatust. Siin on meil taaskord täielik kommunikatsioonikatastroof, teineteisemõistmatus, mis lõpeb ikka ühe osapoole elimineerimisega ja teise valitsusega (alguses on võitjaks küll inimene, tappes Võõra, kuid mis juhtub tulevikus? Ma ei tea, kas filmi sõnumiks võiks olla: “Ära mõtle-mölise ja tulista!” – vaatamata “intellektuaalsetele” arutlustele selle üle, mis võiks olla õige käitumine Võõra planeedil, ning me ei tohiks tema käitumist (vereimemist) meie kriteeriumite järgi hinnata. See on muidugi üsna üllatav reageering astronautide (ja filmitegijate) poolelt, kuid siiski – kuna meil on tegemist (küll alul üsna implitsiitsete) vallutusplaanidega Võõraga, siis on filmi eesmärgiks ikkagi hirmu tootmine, kartus Võõra ees – ja osutamine meie teadmise piiridele. Niisiis, kaks võimalust: kas haarata relvad või laiendada piire. Eks mõlemad ole siiski seotud vallutusega.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s