Linn ja Linn

China Miéville, “The City & the City”, Macmillan, 2009

The Breach was nothing. It is nothing. This is a commonplace; this is simple stuff. The Breach has no embassies, no army, no sights to see. The Breach has no currency. If you commit it it will envelop you. (297)

Autor pardiga

Miéville’i romaan mängib vägagi keerulise ideega – kaks linna, mis asuvad ühes ja samas füüsilises ruumis, mille piire valvab müstiline eimiski-politsei nimega Breach. Lugu iseenesest on küllaltki lihtne – mõrvatakse üks tüdruk ning uurija asub asja lahendama, tavaline kriminull, eks ole. Kuid just see mäng piiridel, see linnasemioosi suursaavutus annab raamatule tema eripära ja võlu. Tegevus toimub, nagu öeldud, kahes linnas – fiktsionaalsed Besźel ja Ul Qoma, mis ilmselt asuvad kusagil Balkani piirkonnas-Ida-Euroopas. Ja nagu öeldud, asuvad nad ühes ruumis; nendevahelised piirid on niisiis nähtamatud piirid, läbi ja lõhki semiootilised piirid, mida elanikud peavad alates imikueast õppima: kuidas näevad välja võõra linna elanikud, majad, tänavad, millised on nende nimed – et osata neid mitte-näha. Linnas kõndimine on pidev pinge nägemise ja mitte-nägemis vahel, kuid et mitte-näha, on tarvis siiski võõras ära tunda, märgata, et mitte-märgata. Kui jääda pikemalt pilguga peatuma teise linna elaniku, kes kõnnib sulle vastu samal tänaval, kostüümil, haarab sind endasse Breach, eimiski, piir ise.

Seda piiri, seda mitte-ruumi, mis asub ruumide, mis igakülgselt ja dimensoonselt omavahel lõikuvad, peab tundma õppima Besźeli uurija Tyador Borlu, kes seoses üliõpilasneiu, kes uuris müütilist Orciny’t – mis rahvajuttude järgi valitseb kahte linna, kuid mida keegi ei näe, ei taju, mille liikmed ei eksisteeri üheski tegelikus ruumis -, mõrvaga peab reisima rivaal-linna Ul Qomasse, et avastada vandenõu, mis ohustab kogu viimse pisiasjani organiseeritud elukorraldust kahe kattuva-erineva ruumi vahel.

Copula Hall had over centuries spread, a patchwork of architecture defined by the Oversight Committe in its various historic incarnations. It sat across a considerable chunk of land in both cities. Its inside was complicated – corridors might start mostly total, Besźel or Ul Qoma, become progressively crosshatched along their length, with rooms in one or other city along them, and numbers also of those strange rooms and areas that were in neither or both cities, that were in Copula Hall only … (157)

Järjekindlus, millega Miéville linnadevahelisi piire kirjeldab, loob, analüüsib ja esitab, annab loole juurde komplekssuse, mis muudab raamatu nauditavaks mõtteharjutuseks – kujutlege kahte-kolme objekti ühte ruumi okupeerivana, lisaks veel mitte-ruum, mis neid eraldab, mida ei ole, kuid milles siiski on võimalik eksisteerida. Kujutlege seda pidevalt, et te peate selles elama, et teie majas, teie toas, asuvad objektid, mis näiteks asuvad Venemaal, et te peaksite peldikusse minemiseks viisat taotlema. Et seda piiri valvab eimiski. Et see piir on eimiski. Ja et see eimiski valitseb teie liikumist, tähendustamist ja seda, kes te olete. Ent see on vajalik ja möödapääsmatu, et üldse olla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s