Saatuse büroo

The Adjustment Bureau

USA 2011; lavastaja ja stsenarist George Nolfi; osades Matt Damon, Emily Blunt, Terence Stamp, Anthony Mackie, Michael Kelly, John Slattery

Armastus-objekt

Sarnasused Miéville’i “Linna ja Linnaga” piirduvad järgnevaga: ülemvõim, kes otsustab meie eest, kus ja kuidas me võime liikuda, ning nendepoolne ruumipainutamisvõime, siinkohal võime astuda tänaval sisse uksest ning lävepakku ületades jõuda juba jalgpallistaadionile. “Adjustment Bureau’s” käib mäng inimeste ja “jumaliku” maailma vaheliste piiridega, ning põhiotsinguks on tahtevabadus. Kõik “katastroofid maailma ajaloos” (“pime” keskaeg, maailmasõjad, Hitler, aatompomm jne) on põhjustatud sellest, kui “inglid” meid rahule jätsid, lasid meil enestel otsustada, kuidas maailma valitseda, ühesõnaga, andsid inimestele tahtevabaduse. Et 20. sajandi õudused ei korduks, on see meilt taas ära võetud – ja kõik käib vastavalt “juhataja” kirjutatud plaanile. Kaks inimest, senaatoriks kandideeriv David ja tantsija Elise, jäävad plaanile jalgu, kui otsustavad teineteist iga hinna eest armastama hakata. Plaani järgi ei tohiks nad aga kunagi kohtuda, kuna siis ei saaks maailmast kunagi paremat paika, maailma jääksid valitsema töllakad nagu praegu. Matt Damon ei saaks presidendiks jne.

Õpetused Kõrgemalt

Kui üks “NENDEST” aga pargipingil korraks magama jääb, suutmata Davidi kohvi ümber ajada, saab alguse võidujooks vaba tahte poole. Davidile tehakse selgeks, et ta ei tohi mitte mingi hinna eest armastada seda naist, see ei ole tema valik, vaid eelneva plaani jäänuk-iha. Nagu tulevasele senaatorile kohane, jätabki ta Elise’i rahule, on õnnetu, kuid edukas – aga siit moraal: edukus ei tee õnnelikuks. Niisiis tuleb igasugusele tõenäosusele otse silma vaadata ja öelda: “Mind sa ei huvita! Kuradile see “jumal”!” Järgnev ralli auhinnaobjekti poole on piisavalt tempokas ja visuaalselt nutikalt konstrueeritud (eelkõige uste-maailm linnas), et mitte ükskõikseks jätta. Moraal on samuti ühene: Vaba tahte nimel tuleb kõigest jõust võidelda, alles siis ollakse seda väärt. Igapäevased valikud ei tähenda midagi, kui ei olda teadlik oma tähtsusest maailma kujundamisel. Üsna sirgjooneline ja üheplaaniline film seega, kuid miskipärast mind paelus, oli põnev.

"All I have are the choices I make, and I choose her, come what may."

Kui David ja Elise saavutavad oma armastuse Kõrgema Olendi vastumeelsusest olenemata, siis – kas õigupoolest ei varise kogu “jumalikkus” kokku, kõik plaanid, mis on konstrueeritud inimeste kontrollimiseks, ei jookse mitte luhta? Kas see ei tähenda jumala surma (jälle!) ja võimetust? Ma ei ole Dicki “Adjustment Teami” lugenud, kuid ma eeldan, et ehk seal on taolise “ketserliku” liini sisselugemine ehk võimalikum. Nolfi tõlgendus jääb küllaltki “kiriklikuks”, võiks öelda. Selle asemel, et armastajate tahtesunniga panna Kõrgem Võim vankuma, hoopis kinnistatakse seda, pööratakse inimese vaba tahe jumalale kasumlikuks. Sest vaba tahte tingimuseks siin filmis on, et tõelisi valikuid suudavad teha ainult head ja õiglased inimesed, ühesõnaga väärilised järgijad, maailmaparandajad. Jah, jumal ei jõua kõikjale, kuid igasuguste sitanikerdiste suured pahandused suudab ehk ikka nurja ajada? Las need head inimesed teevad, mis nad tahavad. Jumal on ikkagi ameeriklane ja ameerika unelm rajaneb vabadusel – tingimusel, et allutakse ka mitte alludes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s