Pii

Pi

USA 1998; lavastaja ja stsenarist Darren Aronofsky; osades Sean Gullette, Mark Margolis, Ben Shenkman, Pamela Hart, Stephen Pearlman

Tervet ühiskonda ühekorraga väljalülitav jaanipäevanädal on möödas ning aeg taas mõtlema hakata maailma struktuuri ja saladuste peale. Mis on see, mis paneb meid liikuma, tegutsema, mõtlema? Kas me üldse oleme suutelised mõtlema või ainult arvame, et mõtleme? Võib-olla on kogu asja taga kõigest üks arv, mis toodab mustreid, mille järgi elame, loob seda labürinti, millest ei ole väljapääsu? Ehk kuulub ka jaanipäev ja igasugused muud väljalülitamised sellesse samasse mustrisse (nagu Bahtini teoretiseeritud karneval, mis on küll teine maailm, võimalus võimu üle karistamatult naerda, kuid on samas võimu enda poolt loodud ruum, et inimesed arvaksid end olevat vaba)?

Something’s going on. It has to do with that number. There’s an answer in that number. Aronofsky “Pi” peategelane Maximillian Cohen on matemaatik, kes otsib maailma saladust numbritest. Nähtava taga peab peituma mingi nähtamatu struktuur, mis teeb selle võimalikuks, mis korrastab kaose. Max otsib hullumiseni, vähemalt nii arvab (avalikult) tema õpetaja Sol Robeson, kes kunagi olnud sama entusiastlik, kuid nüüdseks taandunud lihtsama elu, Go mängulaua, taha. Börsibossid nii ei arva, ja ehitavad arvutiprotsessoreid, et kiirendada Maxi tööprotsessi.

"I'm trying to understand our world. I don't deal with petty materialists like you."

Jama on muidugi selles, et maailma struktuuri ei ole võimalik leida kusagilt väljastpoolt, sealpool meid ja maailma, sest – arvake ära? – me ei ole maailmast eraldatud olendid, kellele maailm/ühiskond/keel/jne on peale surutud, vaid selle aktiivne osa, seda toetav/hävitav/konstrueeriv mateeria. Kuidas saab eksisteerida idee? Kuidas on võimalik üleüldse mõelda? Ainult materiaalsetes märkides. Numbrid ei ole samuti midagi muud kui maailma esitavad ja samas konstrueerivad märgid. Niisiis, kust leida seda viimset tõde? Ainult meie endi kehadest, mis maailmaga suhtes loob pidevalt nii ennast kui maailma, eraldab ennast maailmast. Võib öelda, et see eraldusjoon ongi see, mis konstrueerib inimese kui tervikliku subjekti – see kes elab maailmas, mitte ei ole maailm. See ongi piir hulluse ja tervemõistuslikkuse vahel.

"My new hypothesis: If we're built from Spirals while living in a giant Spiral, then is it possible that everything we put our hands to is infused with the Spiral?"

It is given to me. It’s inside me. It’s changing me. Inimesena, subjektina eksisteerimine osutub võimatuks, kui teada, et mina olengi maailm. Selle teadmiseni pürgivad nii mõnedki religioonid, mille eesmärgiks on just nimelt mina kaotamine, ühtsus maailmaga (mitte ühendus, mis liidab ja eraldab samal ajal). Seega on ka see teadmine võimatu, sest olles teadlik, ei olda enam teadlik iseendast, ei olda teadev, mõtlev, tegutsev – olla ühtne maailmaga tähendab puhast eksisteerimist ehk erinevuse, mis ühiskondliku inimese loob, kaotamist. Ja põhimõtteliselt ei ole vahet, kas see struktuur, see lõplik tõde, on fiktsioon või tõelisus, hullus või tervemõistuslikkus, sest see on mõlemal juhul meie eneste loodud, ellu kutsutud meis endis. Ning see ei ole kommunikeeritav, väljendatav ühegi keele abil. Puhas olemine on võimatu olemine.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s