Ricky

Ricky

Prantsusmaa, Itaalia 2009; lavastaja ja stsenarist Francois Ozon; osades Alexandra Lamy, Sergi López, Mélusine Mayance, Arthur Peyret

Ozoni “Ricky” on üks kahtlane film. Ma ei suuda otsustada, kuidas sellele läheneda. Kas töölisklassi perekonda kujutava realismi vaatepunktist, muinasjutu terminites või hoopis vaadata seda komöödiana. Igal juhul, film algab ahastuses ema ülestunnistusega kaamerasse, et ta ei suuda oma lapse eest hoolitseda, sest see nutab niivõrd palju. Sotsiaaltöötaja soovitab siiski proovida kas lapsehoidja abi või varuda veel mõtlemisaega. Ekraanile ilmub kiri “paar kuud varem” ning Katie kasvatab üksinda oma (umbes kaheksa-aastast?) tütart ja käib tehases tööl, et ära elada. Ta elu ei ole õnnelik, värviline, kuid ta ei kurda, sest kuidagi peab ju elama. Mis lapsest meil jutt käis? Ilmselt sellest tulevasest, kelle isa Pacot Katie alles kohtab, kellega tehases peldikuvahekorrast laps valmistatakse. Kui uue lapse Ricky abaluudele sinikad tekivad, süüdistab Katie Pacot ning viimane lahkub. Selgub aga, et Rickyle kasvavad hoopiski tiivad, selgub, et Ricky oskab lennata …

Maandumiseks polsterdatud

Emal ei ole mingisugust kahtlust oma armastuses Ricky suhtes, ta ei kahetse lapse saamist ning pühendub jäägitult tema üleskasvatamisele, veidruse normaalsele vastuvõtmisele, anomaalia integreerimisele. Niisiis – millisest lapsest meil siiski jutt käib? Ehk esimesest? Aga kuidas siis “paar kuud varem”? Ja miks me ei näe tütre Lisa nukku ja Ricky’t kunagi ühes stseenis, vaid ainult Lisa hirmu- ja õnnetusehetkedel? Ühesõnaga, ma ei tahaks “Ricky’t” kuidagi liigitada muinasjutu või valmi alla, sest tal ei ole selget tõlgendust, tähendust ega sõnumit.

Muna ja kana

Ozon on varemalt nt Hansu ja Grete muinasjutu samamoodi “mitmemõtestanud” (üsna kole sõna küll, kuid paremat ei tulnud pähe) filmis “Les amants criminels” (1999). Muinasjutu-müstika ja realismi ühendamine ei ole niisiis Ozonile võõras, lendava Ricky puhul kipub vahel aga asi rohkem müstika poolele minema, mistõttu tekib kiusatus asja üheselt võtta, loota kas jumalikku taasühinemist või traagilist surnukehailmumist. Kuid ei midagi sellist. Ozon juhib vaataja kõrvale lendava imikuga, imetlevate vanematega, sensatsioonijanuliste ajakirjanikega jne. Juhib tähelepanu kõrvale sellest, mis jääb ka tegelaste tähelepanuraadiusest kõrvale. Lõpuks, me ei tea, mida me näeme, me ei tea, mida tegelased näevad, me ei tea, mida Ozon meile öelda tahtis ega tea, kuidas vastata. Seda võib lugeda nii filmi suurimaks puudujäägiks kui õnnestumiseks. Oleneb kust vaadata, oleneb meie tahtmisest, kes Ricky peaks olema. Mitte kes ta on – kui üldse.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s