Eksistentsi lõpp

The Living End

USA 1992; lavastaja ja stsenarist Gregg Araki; osades Mike Dytri, Craig Gilmore,  Mark Finch, Darcy Marta

Fuck the World

Taaskord antakse filmi peategelastele teada nende surmaotsuest, seekord HI-viiruse kaudu. Erinevalt “Biutifulist” – mis keskendub Uxbali traagilisuse võimendamisele täie tõsidusega, tõstes ta niiviisi lõpuks sellest maailmast üles, liigutades tema lootuse väljapoole elu piire, teispoole siinpoolset näivust – rõhutab Gregg Araki esimene lavastajakatsetus just seda näivust, millest kaugemale pole võimalik minna isegi kui see hävitada – sest ühes näivusega hävitatakse ka iseennast. Kui “Biutiful” tungis sügavusse, sisemisse põrgusse, siis “The Living End” toob kõik pinnale ja ütleb valjuhäälselt välja – mingis mõttes sarnaneb film rohkem postrile või plakateid täis kleebitud seinale kui tegelikule linateosele.

Niisiis, esmapilgul tundub, et rõhuasetus on eelkõige välimusel; kõrvalolevalt pildilt näeme, kes “kannatavad” HIVi laastava mõju all – ilusad, lihastes, lihvitud poisid, kes on kehaliselt absoluutselt täiuslikud, kes rändavad ringi maailmas, mis esitab end kui reklaamklippi, mis kutsub ellu rõõmsuse, elujõu, tervise, õnne jne oma poseerimisnõudmisega, mis ei jäta rahule enne kui tegelased on lõplikult resigneerunud ja meie seast (filmimaailmast) lahkunud (vt “17.90“). Reklaam, loosungid jne ei ole aga kunagi esitatud täie tõsidusega – reklaamimeedium mingis mõttes eeldab valet, lõhet välimuse (läikiv-kauni-võimsa näivuse) ja esitatava vahel ja selle lõhe kinni katmist, mis veenaks tarbijat looma seda ideaalset tegelikkust. Kuid “The Living End” teab, et tema näivus on pete ja ka esitab seda pettena. See on kujutluspilt, mis peab esile kutsuma selle akna, millest paistaks läbi kogu valu, vaev ja kannatused – tegelikkus. Selle kannatuse esitamine prinkis rinnalihaste tõmmeldes on kahtlemata teadlik ja (tragi)koomiline/must-irooniline valik. Kollaaž näivustest, mille lõikeservadest voolab veri.

Karm armastus

Kuna “The Living End” esitab end juba näitemänguna, kui millegina, mille üle on võimalik naerda – ehk millest on võimalik vabaneda, mida ei pea täielikult läbi töötama, sobiks “Biutifuli”-postitusse lisatud Bataille tsitaatid (raamatust “On Nietzsche” – loodetavasti on mul mõistust kunagi sellest ka pikemalt kirjutada) just palju paremini siia. Bataille kirjutab vabadusest ja elust kui pidevast riskimisest, pideva juhuslikkusega silmitsi seismisest ja – eelkõige – naerust, mis kehtestab selle vabaduse ja elu, naerust, mis laseb juhtuda inimesel iseendal silmitsi haavaga, mis osutab surelikkuse poole. “The Living Endi” peategelased, Jon ja Luke, oma ohtlikus, intensiivses, destruktiivses armastusloos, mis on suunatud ühiskonna-maailma vastu (“I blame society!”), vaatavad pidevalt surmale silma, kuni lõpuks armatsevad püstolitoru suus kui kolmas peenis sündmuspaigal. Seksi ja vägivalla lähedus: voodi ja mõrvapaik kui üks ja sama – jälle Bataille: erootika, seks, lihalisus nii enese kaotamise kui kehtestamise meediumid. Bataille’l kirjutamine kui ainuke terve mõistuse säilitamise (aga samas ka riskeerimise) viis sõjaseisukorras (Hitleri Prantsusmaa), Arakil film ohuseisukorra (90ndate AIDSi-paanika ja homofoobia) “juhuslikkustamiseks” ja mõtestamiseks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s