Mullivanniga minevikku

Hot Tub Time Machine

USA 2010; lavastaja Steve Pink; stsenaristid Josh Heald, Sean Anders, John Morris; osades John Cusack, Clark Duke, Craig Robinson, Rob Corddry, Lizzy Caplan

"It's called male bonding."

Pean ütlema, et olin “HTTMi” vaadates tõesti meeldivalt üllatunud. Olgugi et filmil on üsna lollakas pealkiri ja teemaks on kolme keskealise ning ühe 20aastase mehe tagasiminek kaheksakümnendatesse – eeldus lollitamiseks, peksmiseks ja joomiseks. Seda kõike filmis loomulikult ka tehakse, kuid peab (paradoksaalselt) ütlema, et üsna stiilselt ja rafineeritult; ühesõnaga, nii et on ka naljakas. Esiplaanil ei ole mitte laamendamine (kartus selle kõikehõlmavasse lõksu langeda on siiani takistanud mind vaatamast “Pohmakas 2-te”), vaid eelkõige eneses ja elus pettunud tegelased, kelle üle möödunud ja praegune aeg nalja heidab.

Kui järge sai juba mainitud, siis peab ütlema, et “HTTM” tõepoolest näeb vahel üsna sarnane välja kui “Pohmakas”: mehed ärkavad peale kõrvalolevat ööd valutavana üles ja lähevad avastama maailma, kus suusanõlvadel libistavad end tüübid, kes hüüavad lauatelefoni mõõtu “mobiili”: “MA HELISTAN SULLE PRAEGU MÄE PEALT!”, ja kus kõik on kuidagi liiga värviline. Sellise ajas-tagasi-teema oht on muidugi lõpetada nagu idiootlik Kellukese reklaam: juhmi näoga möödujatelt küsida – aga kuidas te feissbuugis käisite? Kuid õnneks on viited-seosed lugu, pildimaailma ja situatsioonikomöödiat rikastavad, mitte lamendavad. Ühesõnaga, kõigil tegelastel on ka minevikus oma lugu. Isegi neil, kes veel sündinud ei ole.

Mingi mõmmi

Kui Craig Robinson (Nick) teatab salapärasel häälel “It must be some kind of hot tub time machine …” ning vaatab tõsisel pilgul kaamerasse, meile, vaatajaile otsa, teame, et ka meie üle heidetakse nalja: te ju teate, kui tobe see on, mis te vaatate, lihtsalt mingi kamp tüüpe purjus peaga ajas rändamas. Aga see suhtlemine vaatajaga lisab samuti filmile väljapeetust – kirjutajad on arvestanud selle tohutu pahnaga, mille taustal “HTTMi” vaadatakse, kuhu sekka see automaatselt liigitatakse. Algselt treilerit vaadates tegin seda ka mina, otsustades, et ma ei taha seda kunagi vaadata.

Aga kui meil on John Cusack, Craig Robinson, isegi natuke Chevy Chase’i (“Maybe what you need isn’t in here. Maybe what you need, has been in here all along”) ja mingi mõmmi, siis võiks ju lootust olla. Kui Robinson helistab 86. aastal oma naisele, kes tollal on üheksa-aastane, ja sõimab teda petmise eest – “I know you sucked his sweaty balls!”. Kui mingi tšernobõli-teemaline energiajook esineb aatompommi rollis. Ühesõnaga, kui film suudab esitada oma naljad niisama spontaansena kui esimene “Pohmakas”, kuid samal ajal siiski luua oma maailma, otseselt kedagi kopeerimata, ja esitada oma tegelased selliselt, et neist tulenevad naljad, mitte ei ole nad vaid objektid, kes igasuguste objektidega pihta saavad, siis on ehk tegemist ühe väga hea komöödiaga. Piisavalt sürreaalsust, realismi, ajaloolist viitemängu ja süvenemist stsenaariumikirjutamisse (mis on juba iseenesest rohkem kui enamike taoliste filmide juures). Hea nali.  [Sosistades]: “hot tub time machine …”

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s