Tähesõjad

Star Wars

USA 1977; lavastaja ja stsenarist George Lucas; osades Mark Hamill, Harrison Ford, Carrie Fisher, Peter Cushing, Alec Guinness, James Earl Jones

Minusuguse tavainimese – kes ei ole tähesõja-filmide fänn ning on liiga noor selle jaoks, et olla koos nendega üles kasvanud – jaoks on üsna võimatu vaadata esimest sõda millegi muu kui omaenese paroodiana. Kontseptid nagu Jõud, Jedi-sõdalane, Surmatäht, Darth Vader hõljuvad ideedemaailmas ringi ning regenereerivad end igal võimalikul moel, igas võimalikus rüüs vahel täiesti võimatu sisuga. Näiteks kasutati hiljuti nähtud “Futurama” osas Jõudu kumminuiana: “Don’t make me use force!” Või loomulikult mitu “Family Guy” episoodi (tõsi, mitte küll just kõige õnnestunumat) esitavad tähesõdu episoodilise täpsusega – pole siis ime, et “FG” tegelased originaali vaadates rääkima hakkavad. Või peaks härra Vader kohe-kohe hingamisraskuste tõttu kiivri peast võtma (“Space Balls”)?

Kooripoiss

Aga film ise? Mis on selles filmis sellist, mis toodab lõpmatul hulgal ideid, sümboleid, paneb inimesi tahtma end identifitseerida tähesõdalasena ja lausa elada tähesõdade nimel? Eks ikka lihtsus, löövus, meelelahutuslikkus, efektsus jne. Siin ei ole ometi mingit (loe: ühtegi) põhjapanevat ja sügavat ideed inimolemuse kohta, on võitlus ikoonide vahel, kes on värvikalt kujundatud ja pandud rääkima posteri-keeles. “The Force is what gives a Jedi his power. It’s an energy field created by all living things. It surrounds us and penetrates us. It binds the galaxy together. ” Ei ühtegi põimlauset, rääkimata kiillausetest. Kõik peab pulbitsema pealispinnal ja torkama otse silma-kõrva-südamesse. Ja seda kogu kraam muidugi teeb ka. Ja selle eesmärgiga ta ongi loodud. Teha kosmoseseiklus, mis lahutaks terve maailma mõistuse.

"Is there anything I can do?" - "Not unless you can alter time, speed up the harvest or teleport me off this rock."

Miks peaks film sisaldama sügavust, ideid ja raskeid mõtteharjutusi (“Don’t call me a mindless philosopher, you overweight glob of grease.”), kui sellel on võime neid lihtsalt toota, kui sellel on võime liita üsnagi tühjad mõisted – nt Jõud – värvikate tegelaste ja kaasahaaravate tegevustega, luues niiviisi uuendusliku maailma, milles on alati lõbus seigelda, mille keel hakkab külge esimese vaatamisega ja mille näod sööbivad sügavale mällu. Muud ei olegi vaja, et ennast pidevalt taastoota (muidugi, on tarvis ka mitukümmend miljonit vaatajat, kes lahkelt raha jagaksid). Kui haarata piisav inimhulk, leiavad kõik nähtused sügava tähenduse. I sense something; a presence I’ve not felt since…

PS. Võib jääda mulje, et mulle absoluutselt ei meeldi ega paku naudingut “Tähesõjad”, kuid tegelikult on see väga hea ja fantaasiarikas seiklusfilm. Kui välja arvata viimane veniv lahing, on see üks lõbus sõit läbi kosmose, mis defineeris enamiku edasistest avakosmosefilmidest, mis suutis luua täiesti oma filmikeele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s