Võrgustik

The Wire

USA 2002-2008; looja David Simon; osades Dominic West, John Doman, Wendell Pierce, Lance Reddick, Deirdre Lovejoy, Sonja Sohn, Seth Gilliam, Clarke Peters, Domenick Lombardozzi, Andre Royo, Michael Kenneth Williams, jne

Eile sai ära vaadatud “The Wire’i” kõige viimane osa, ja nagu alati, ei saanud ükski narratiiv oma lõplikku lahendust – siin on see võimalik vaid ühe konkreetse isiku – enamasti tema surma – puhul. Sest kõik tegelased on asetatud suuremasse süsteemi: kogukonna, ühiskonna struktuuri. Selleks struktuuriks on Baltimore oma korrakaitsjate, kurjategijate, heidikute, poliitikute, ärimeeste ja ajakirjanikega, kes kõik moodustavad sarjas üldiselt hämmastavalt ühtse terviku. “Hämmastavalt” selle pärast, et “The Wire’i” üheks eesmärgiks ongi näidata nende ühiskonnakihtide ületamatuid lõhesid, kommunikatsiooni võimatust gruppide vahel tulenevalt ühiskonna strukturaalselt korraldatusest. Poliitikud tegelevad oma imidži loomisega valimiste edukaks läbimiseks, mistõttu nõuavad politseinikelt positiivseid statistikanumbreid, mistõttu neil on töötegemine võimatu. Mistõttu on võimalik luua suurejoonelisi kuritegevusvõrgustikke, mis valitsevad linna “tavaelanikkonna” tulevikuvalikuid ja haridusteed – hällist nurgapealseni ja nurga pealt hauani. Haridusinstitutsioonile seatakse poliitiliste mängude tõttu samasugused statistikapiirangud nagu politseile, nii et ka siit ei ole olulist “parendust” oodata. Niisiis on tegelased kirjutatud tihedasse võrgustikku, mis ei lagune kogu viie hooaja jooksul ning mis lubab neil narratiivi loogikas olla üksnes väikesed tegijad, aktandid struktuuris. (Eestikeelne pealkiri annab üllatuslikult sarja olemust ehk isegi paremini edasi, kui inglisekeelne.)

I’ll do what I can to help y’all. But, the game’s out there, and it’s play or get played. That simple.

Aga. David Simon on suutnud luua sarja, mille kirjutamine on nii kuradi ühtlane ja jutustustehnika niivõrd keerukas (seda on nimetatud isegi romaanilaadseks), et mitte ükski tegelane ei jää oma eripärase näota, taustata, mis võimaldab ta paigutada sellesse ülirealistlikku (mitte ainult naturalistlikus mõttes, et kirjeldab põhjalikult üdini halba ja hävitavat) maastikku, mis paneb nad tegutsema, milles seisneb nende olemise võimalikkus. “The Wire’ist” jookseb läbi tohutu hulk tegelasi, keda kõiki võib pidada karakteriteks, põhjalikult välja joonistatud isiksusteks. Mitmetasandilisus, tegelaste rohkus ja kõiki liine põhjalikult tutvustamine oli ilmselt ka põhjuseks, miks esimesed osad tundusid katkendlikud, vahel isegi mõistetamatud, kuid juba peale paari osa vaatamist oli mul võimatu pilku kõrvale heita (esimene hooaeg läks ühe ööga). Niisiis on põhjaliku, aeganõudva, isegi “kirjandusliku” jutustamistehnikaga loodud tasakaal struktuuri ja omanäoliste karakterite vahel, kes kõik võitlevad oma koha kehtestamise ja uuristamise eest selles võrgustikus.

– Mr. Little, how does a man rob drug dealers for eight or nine years and live to tell about it?
– Day at a time I suppose?

Viiendas hooajas ei keskenduta aga mitte lihtsalt võitlusele oma koha eest struktuuris, vaid ka selle struktuuri enese loomisele poliitika-meedia-politsei-kuritegevuse omavaheliste suhete kaudu. Mitte lihtsalt realistlik representatsioon karmist tegelikkusest, vaid selle dekonstruktsioon – näitamine, kui palju selles reaalsuse on “realistlikkust”, st fiktsiooni. Võib öelda, et see on ülim ambitsioon, mida üks kunstiteos võib enesele seada – rääkida tõtt maailma kohta, mida ta kujutab; õigemini küll näidata ühiskondlikku tõekonstruktsiooni. Narkoärimeeste lõplikuks tõeks osutub loomulikult püstolitoru vastu pead (tegelikult kõigi inimeste lõplik tõde – surm), kuid see mäng, mis toimub eelnevalt, ei ole loodud kellegi muu kui ainult mängurite poolt. Probleem ongi selles, et mängurid ei ole omavahel ühenduses, ja need, kelle töö oleks valgustada (ajakirjanikud) näevad samuti vaid säravaid auhindu, mis neid pimestavad. Mitte keegi ei näe väljapääsu, sest ei näe oma kohast kaugemale – “vabadus on tunnetatud paratamatus”, eksole. “The Wire’i” loojad-tootjad-kirjutajad üritavad seda näidata, et ei eksisteeri paratamatust, vaid pidev konstruktsioon (nii poliitilisel, hariduslikul, kuritegelikul – ühesõnaga kõigil tasanditel), mis toodab paratamatust – mittetoimivat ühiskonda, mis kukub ikka ja jälle samasse auku, millest peab end omi juukseid pidi välja tõmbama.

A life, Jimmy, you know what that is? It’s the shit that happens while you’re waiting for moments that never come.

Või mujalt: Ma tean nüüd, et kuidagiviisi ära elada ei tule siin kõne alla. Lihtsalt äraelamine tähendab siin surma. Tuleb kannatlikult, lakkamatult ehitada, organiseerida, korraldada. – M. Tournier, “Reede”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s