Must kuu / Kirjanduse lepitav otstarve

Black Moon

Prantsusmaa, Saksamaa 1975; lavastaja ja stsenarist Louis Malle; osades Cathryn Harrison, Therese Ghiese, Joe Dallesandro, Alexandra Stewart

Jaak Tomberg, “Kirjanduse lepitav otstarve”, Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011

[…] äkitselt on see miski (nüüd tähistatult) nii, nagu see alati juba (tundmatult ehk tegelikult) oligi. Kirjapandud lause peibutava tõmbe tagant paljastub unustatud keeleline kõikehõlmavus; ajaloo muidu nii segamatu pidevuse tagant terendab luhtunud võimalikkuste arhiiv;  […] meie ees tekstis laiuva tänava kui oinalihast padriku tagant asjade puhas öeldavus kui niisugune. – KLO, lk 154

Täitsa tavaline loom

Selleks, et lause tagant paistaks “asjade puhas öeldavus kui niisugune”, tuleb viia märkide-sõnade-kujundite konkreetne-otsene tähistavus miinimumini, st tuleb lahti liigendada seosed sõnade ja asjade vahel, panna sõnad ja süntaks viitama iseenesele. Niimoodi ei looda mitte lihtsalt uutmoodi pilt reaalsusele, vaid viidatakse inimese keeles-olemisele (Agamben) kui sellisele, mille potentsiaalsuseks on “puhas võimalikkus” (Tombergi termin). See puhas võimalikkus ei saa kunagi eksisteerida iseeneses(t), vaid alles luuakse läbi märkide ja tähenduste – keel peab alati mingil määral viitama millelegi konkreetsele. Fiktsionaalne keel, nihestades keeleseoseid, loob selle puhta võimalikkuse ruumi, milles keel toimib iseenesena. Kuid sellele ruumile saab vaid viidata – selle aktualiseerimine tähendaks ühe tegelikkuse valimist ja võimalikkuse luhtumist. Kuid see luhtumine on vältimatu; iga kõnelemis-lausumisakt tähendab juba puhta võimalikkuse, olemise ja öeldavuse luhtumist. Kirjanduse üheks eesmärgiks on inimest lähendada puhtale võimalikkusele, st muuta paratamatus sattumuslikkuseks.

Ohver 1

Kui rääkida filmist, siis tundub, et enamike “mainstream”-filmide eesmärgiks on just nimelt kinnistada paratamatust, seda kulunud ja kinnistunud skeemi, mille kohaselt Armastus, Headus, Moraalsus, Eetika, Sõprus jne võidavad lõpuks tumedad jõud – ehk kinnistada valitsevat sümboolset korda, nagu Žižek on tabavalt analüüsinud. Film muutub niiviisi vaid üheks kindlaks mudeliks, mille järgi ennast subjektiveerida; film kui etteantud, -valmis mudel sümboolsest korrast, paratamatust parimast võimalikust (kehtivast) asjade seisust. Sest konflikt luuakse vaid olukorra taastamise eesmärgil. Sel viisil kaob filmimeediumist igasugune risk – igasugune viitamine puhtale võimalikkusele – ning korratakse pidevalt märkide ühte ja sama tähendust, ühte ja sama struktuuri, välistades juhuslikkuse/sattumuslikkuse.

Ohver 2

Sürrealistliku kino – mida tänapäeval enam väga palju ei kohta, ilmselt kuna taoliste filmide rahastamine ei ole lihtsalt turvaline – ambitsiooniks on just nimelt selle puhta võimalikkuse väljale viitamine, selle ellu kutsumine, mis ei ole realistliku narratiivi tingimustes võimalik. Fantaasiafilmid on hoopis teise eesmärgiga, kuna nende narratiiviloogika jääb sellesse samasse konflikt-korratus-lahendus-kord jadasse, ning fantaasiat koheldakse kui fantaasiat. Louis Malle “Black Moonis” ei ole põhimõtteliselt sündmuste loogilist jada ega eristust fantaasia-reaalsuse vahel; see ei ole ulmefilm, kuigi ühiskonnas toimub sõda (ilmselt) meeste-naiste vahel (70ndate feminismi jõuline tõus?) ja loomad räägivad. Ei, tegemist on katsega luua “perspektiivinihe” (Žižekilt Tombergi kaudu jälle), mis riskeeriks kehtiva (ainsa) maailmanägemusega.

Ent alternatiiv – kui tahta n-ö tegelikku alternatiivi – ei saa tähendada midagi konkreetset, sellest ka unenäolisus: kes ei oleks ärganud ja pidanud und reaalsusest tegelikumaks? Ja pidevusetus, katkestus. Sest võimalikkus on just nimelt katkestus, tühik (ainsas-paratamatus) reaalsuses, mis paljastab selle fiktsionaalsuse. Vaataja peab üheskoos Lilyga kukkuma auku ja muutuma ükssarvikuks, lakkamata samal ajal olemast ohvritall, kes viiks olemise tagasi tema süütusesse. Kui “Võrgustik” on kirjanduslik oma romaanilaadsuse tõttu, siis “Black Moon” on justkui luuletus, milles iga märk ja iga kujund eksisteerib samaaegselt, moodustades rütmilisuse, mis lõdvendab sõnade (keele üldiselt) ja asjade vahelist seost. Sürrealistlik kino peab suutma tekitada Uue (mitte-vananeda-suutva, tõelise) koodi, mis viitab iseenesele, viitab keeles-olemisele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s