Seiklus

L’avventura

Itaalia, Prantsusmaa 1960; lavastaja Michelangelo Antonioni; stsenaristid Michelangelo Antonioni, Elio Bartolini, Tonino Guerra; osades Gabriele Ferzetti, Monica Vitti, Lea Massari, Dominique Blanchar, Renzo Ricci

Neel

Roger Ebert ütleb oma arvustuses Antonioni filmi kohta:  It is impossible to be happy simply because one is ceaselessly entertained (vt ka “17.90“). “L’avventura” eesmärk tundub olevat just meelelahutuslikkuse kõrvaldamine kinokunstist; see esitab end pigem kui “seiklus” läbi selle tühjuse, millest luuakse nii elu kui kino – mis aktualiseerib lihtsalt võimalikkuse (tühjuse), tegelikustab ideed? See ei ole konkreetne tegevus, vaid mõtlemine-kõnelemine, idee ei saa kunagi eksisteerida. Ellu viies kaotab idee oma ideaalsuse, oma “võimelisuse mitte olla” (vt “KLO“). Konkreetne tegu(tsemine) ei saa väljendada ideed, sest ideel ei ole põhimõtteliselt sisu – see on võimatus(e poole püüdlemine), mis teeb (mitte)kõnelemise võimalikuks. Luues filmi kui idee, peabki selles filmis mitte midagi toimuma. Ellu rakendatud idee on üsna tihti “lihtsalt” katastroof. Õnn ja elu mõte kui konkreetne elustiil, vabadus kui võimalus valida stiilide vahel, mille keegi teine on juba valmis mudeldanud, vormib inimese mitte võimetuks tegutsema, vaid võimetuks kohtumaks ideaalsusega ja moodustamaks ideid – võimetuks “võimelisuseks mitte tegutseda”. St et subjekti maailma defineerivateks piirideks jäävadki ainult potentsiaalsused, mida on võimalik tegutsemise kaudu ellu viia, mida on võimalik rakendada; kuid see toimub ilma ühenduslülita – võimalikkuse/olemise/ideaalsuseta – ja nii jääb küsimata kõige põhilisem küsimus. Meelelahutus kui pideva “uue” enesedefinitsiooni-doosi pakkuja on asetanud subjekti kehtestamise lihtsale, paratamatule tegutsemisvabaduse tasandile, mistõttu n-ö täidetud tühjuse (võimalikkuse-lõputuse) asemele astub täielikult tähendusetu tühjus, lihtsalt auk. Inimest defineerib tähendusetus (paratamatus tema tegude taga, kuid mitte idee – seda võib nimetada nt “võõrandumiseks”, mida on ka enamik kriitikuid “L’avventura” kohta kasutanud.

“L’avventura” is a movie that on the surface doesn’t go anywhere or resolve anything. Kuid mulle isiklikult tundub just nimelt vastupidi – “L’avventura” toimib ainult pealispindselt. Tsiteeritud lause mõtleb (“lause mõtleb” – kes?) ilmselt eksplitsiitselt esitatud narratiivikäiku-lahendust kindlale probleemile-konfliktile, st filmiloogika kehtestatud fikseeritud ühest tähendust, mis vastaks tegelaste kõnele, käitumisele, reaktsioonidele jne. Antonioni muudab subjekti olematuks, ta laseb kaameral filmida lähenevat tormi, laineid, saart, mille keskel siblivad ringi absurdsed tegelased. Kui saare lähedale saabunud seltskond hakkab jahist väljuma, tundub, et nad lihtsalt ilmuvad eikusagilt – nad ei kuulu absoluutselt sellesse keskkonda, kuhu Antonioni nad paigutab: see on nende jaoks liiga suur, liiga võimas. Ja mõne aja pärast hakkavad need mittekuuluvad – puuduvad – tegelased sinna maastikku, filmipinda, taas ära kaduma. Meile ei põhjendata, mida nad teevad, miks ja kas üldse, sest nad kõik on just nimelt puuduvad, nii maastiku kui enese suhtes. Nad on kõik kadunud filmilinale, mis ei tähista konkreetselt mingit sisu (sügavus/ruum), vaid mis toodab aja-kujundit (time-image), mis õõnestab ruumi, mis takistab ruumi tajumist millegi kindla, selgelt defineeritud, toetust pakkuva ja objektiivsena; Antonioni ruum “viitab tagasi kadunud pilgule, mis on samavõrd puuduv nii maailmast kui iseenesest” (Deleuze, “Cinema 2“, lk 9).

Niisiis kui Anna ka “tegelikult” kaob, ei ole see õigupoolest enam tõeline ruumiline haihtumine, nagu ta võiks nüüd asetseda kuskil teises paigas, kust teda on võimalik üles leida. Ei, Anna on kadunud sellest maailmast täielikult, ta on kadunud sellest pinnast, milles teised ei taha (veel) oma kadumist tunnistada, ei taha oma võõrusega tuttavaks saada. Kuid see liigestest lahti ruum, mis ei võimalda identifikatsiooni, mis karjub ideaalsuse/võimalikkuse tasandi järele, sülgab subjekti alati taas välja, sülgab pinnale. Objektiiv muudab subjekti üheks pinnaga, üheks tühja ruumiga, sest ei eksisteeri seda eristusalust, millelt subjekt saaks elustuda. Niisiis aja-kujundi subjekti-eelsus, “objektiivsus”, samal ajal nii toodab  filmi ideaalsuse/võimalikkuse tasandi vaataja jaoks kui kaotab selle filmi tegelaste jaoks. Paratamatus filmis toob välja sattumuslikkuse/juhuslikkuse/riski vaataja jaoks. Ja asetab lõpuks emaliku käe meie kadunud-puuduvatele peadele – veel on võimal(ikk)us. Ehkki ähvardav ja tühi on see maastik, milles meid ei ole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s