Harry Potter ja surma vägised, osa 2

Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2

USA, UK 2011; lavastaja David Yates; stsenarist Steve Kloves; osades Daniel Radcliffe, Emma Watson, Rupert Grint, Ralph Fiennes, Alan Rickman, Matthew Lewis, Tom Felton, Michale Gambon, Maggie Smith, David Thewlis

"Harry Potter, the boy who lived... come to die. Avada Kedavra!"

Jälle ma pean alustama vabandusega, et ma ei ole kõne all oleva sarja fänn, nii et suurest hüvastijätust, mis paneks pisarad voolama ühekorraga nii rõõmust kui ka õnnest, ei saa juttu olla. Õigupoolest mulle tundub, et see žest ise, suure kaarega lehvitamine, ja suurejooneline teatamine, et nüüd me hakkame lehvitama, on inimesed rohkem pöördesse ajanud kui film ise väärt on. Sest, ausalt, isegi minul, harry-võhikul, tekkis teatav huvi ja pinge, et mida nad nüüd pakuvad, mis peaks olema niivõrd võimas, et suudab terve maailma varvastele ajada?

Potteri eelmine, “Surma vägiste” (misiganes need ka poleks) esimene osa oli üllatavalt tume, tõsine ja vahel isegi õudne, mistõttu suutis minust nii mõnegi meeldiva emotsiooni välja tuua, püsisin kinosaalis mõnusasti lõpuni erksana. Aga see oli n-ö eelmäng lõpule, kus võis veel mängida, võis midagi valesti teha ning andeks saada – mistõttu ilmselt õnnestus ka üsna hästi. Teine osa on aga vahel lihtsalt niivõrd pingutatud ja kindla peale tehtud, et lausa kahju hakkab inimestest, kes pidid sellega tegelema. Käsi ei tohi hetkekski väriseda või fännid ei anna iialgi andeks, mis Harryga tehtud on … Sellist suhtumist oli (kahjuks) filmi jooksul pidevalt tunda. Jah, oli suurejooneline aga … liiga kuradi kindla peale minek.

 

"Hi there."

Do not pity the dead, Harry. Pity the living and above all, those who live without love. Ilmselt ei riku ma kellegi jaoks midagi ära, kui ütlen, et Harry sõna otseses mõttes otsustab üks hetk surra, et päästa kogu võluritemaailm superkurja Voldemorti käest (tegelikult on asi küll keerulisem ja Harry kavalam, aga …). Harry Potter on aga selline tegelane, kes kaheksa filmi jooksul on kogu maailma lastele sisendanud just nimelt seda, et elada tuleb armastusega, elava kujutlusvõimega, austades oma sõpru, halbade suunas võlukeppi viibutades ja läbi tungides ükskõik kui hulludest raskustest. Üks huvitavamaid asju, mida Part 2 teeb, on see, kuidas ta paneb sellesama Harry vahtima otsa tõsiasjale, et mõnes mõttes on ta juba mitu osa võidelnud vale (hea) vaenlase vastu, paneb Harry endas kahtlema. Niisiis, lapsed: ei saa kunagi kindel olla. Või siiski: kui põhi on niivõrd tugev nagu See, Keda Ei Tohi Nimetada, siis võib väiksemad kahtlused kõrvale visata? It is the quality of ones convictions that determines success, not the number of followers. – ? Harryl on ent järgijad miljonite kaupa, kes (loodetavasti) suudavad nüüd samuti endas vahel kahelda, mitte ainult keppi viibutada. Sest ainult end põhjalikult läbi kaaludes jõutakse lõpliku veendumuseni?

Igal juhul, aitäh sulle Harry, et nii paljudele inimestele elamist õpetasid, mis sellest et sul selle, meie, maailmaga suurt midagi pistmist ei ole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s