Light Boxes

Shane Jones, “Light Boxes”, Hamish Hamilton (Penguin Books), 2010 [2009]

In the crop field four people are found standing with their heads tilted back and arms frozen to their sides. Eyes closed, their mouths stretched open and filled with snow. (lk 16)

Veebruar on kestnud juba üle 300 päeva, ja väljapääsu ei ole kuskilt näha. Taevas on vaid kaks kurjakuulutavat auku, mille salapära hirmutab linnaelanikud neist eemale. Lisaks on muidugi kehtestatud igasugune lennukeeld. Inimestel on masendus. Kõik on hall, külm ja masendav. Veebruar valitseb linna, röövib väikeseid tüdrukuid ja takistab teistel aastaaegadel võidule pääseda.

The left side of my body is Bianca and my right side is Selah. With no body, I have no reason to move from this spot. (lk 73)

Meeleheitliku meetmena otsustatakse Veebruarile kuulutada sõda, kui linna saabub rühmitus nimega The Solution (Lahendus), mille liikmed kannavad linnumaske. Sulatatakse lund, lastakse taeva suunas lahti mesilased jne. Ühesõnaga, “Light Boxes” on muinasjutt, milles üks avaus võib viia ükskõik millise lahenduseni:

I placed my head inside a horse’s neck. Deep inside that web of  flesh, among the organs and bone I saw a miniature town that was identical to ours. I saw Thaddeus and Caldor and Bianca and everyone else asleep in hammocks tied to the ribcage. I saw a little balloon carrying horses in a basket. I saw kites pushing clouds into a burning sun. And where the stomach was I saw myself standing on a frozen river. Wind tunnels around my leg lifted my dress and pulled my hair towards the clouds. I could feel the cracking of ice against the bottom of my feet. Fish ate water and screamed for me to come down and have some tea have some mint. (lk 69)

Jones kirjutas raamatu ülilühikeste peatükkidena, maksimum kolm väikses formaadis lehekülge; jutustajad on erinevad. Iga lehekülg avab uue ukse, vaatenurga, mille järgi muinasjutt-müsteeriumit mõista. Aga see kõik kõlab kuidagi imeliselt kokku ega tundu sugugi naiivne, nagu vahel muinasjutulistele jutustustele kohane. Ülaltoodud lõik hobuselihas seiklemisest peaks tooma silme ette ka selle maailma tumedama poole. Kuid muinasjutud ongi ju hoiatusnarratiivid? Jälle, õnneks sellist tunnet lugedes ei tekkinud, nagu oleks tegemist mingi moraalilooga, vaid väga hea kujutlusvõimega kirjutatud ja vormiliselt-teostuselt väga nauditava tekstiga. Lõpplahendus on küll paratamatu, aga see ei kahanda kuidagi uue nägemuse võimsust, tervikpildi rikkalikkust. Sest nagu öeldud, siseneda võib igasugu vaatenurkadest – ja unenäolisuse reaalsus sellest vaid võimendub.

Keegi hea inimene võiks Shane Jonesi väikese pärli ka eesti keelde tõlkida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s