Öö

La notte

Itaalia, Prantsusmaa 1961; lavastaja Michelangelo Antonioni; stsenaristid Michelangelo Antonioni, Tonino Guerra, Ennio Flaiano; osades Marcello Mastroianni, Jeanne Moreau, Monica Vitti, Berhard Wicki, Maria Pia Luzi, Vincenzo Corbella

Marshall McLuhan tsiteerib oma tekstis “Meedium ongi sõnum” (Vikerkaar 7-8/2011) Shakespeare’i “Romeot ja Juliat”:

Kuid vagusi! Mis valgus aknas helgib? … Ta kõneleb, kuid midagi ei ütle

Üsna hästi sobib see tsitaat kirjeldama ka Antonioni “La Notte” tegelasi, kes küll kõnelevad, kuid kellel puudub sisu, sõnum. Nii “Seikluses” “Öös” on karakterid kaotanud võime ennast väljendada (st anda edasi kõnele vastavad mõtet), kaotanud oma koha maailmas, mis võimaldab neil eksisteerida vaid positsioonina tühjuse mängus, mitte isiksusena. Tühi (sisuta, kindla tähenduseta) kõnelemine, nagu peaks hästi teada olema, ei ole sugugi mõttetu, vaid võimaldab haarata palju suuremat tähendusvälja kui osutamine konkreetsetele objektidele, käitumine konkreetsetes situatsioonides jne. Tegelane kui meedium, kui vorm, mis annab kuju ideele, mis sünnitab idee, on palju mõjuvam-sügavam kui “sisukas isiksus”. Sest säilib potentsiaalsus, ideaalsus. (Ideed, sümbolid on küll tegelikud, kuid neid ei tohi kunagi reaalselt (otseselt) ellu viia.)

See vormilisus (meediumikesksus?) ei tähenda sugugi, et tegemist oleks kehalisest maailmast lahutatud idee-vormidega, vormi-ideega. Pigem on just kehalisus-vormilisus see, mis idee sünnitab. Või suretab. Nagu Tommaso (Wicki) hääbumine haiglas, peategelasest abielupaari silme all. Tommaso on nende sõber, nende kaaslane elus – nendesarnane. Nii Giovanni (Mastroianni) kui Lidia (Moureau) reaktsioon on eelmänguks edaspidi toimuvale. Esimene joob Tommasoga, tema terviseks, šampanjat, saadab ta teele, justkui ei juhtukski midagi – elu läheb edasi sama- ja vanamoodi, ühe keha surm ei mõjuta “meie” eksistentsi. Lidia aga ei suuda sellises “rõõmsas” seltskonnas viibida, jookseb välja ja tunnetab samaaegselt iseenese suremist. See tunnetus teeb Lidia tugevaks (Antonioni naised on tihti tugevamad karakterid kui ennasttäis ja enesearmastajad mehed), võimeliseks hakkama vastu eksistentsile, mis kuulutab end olevat avastanud elu tähenduse (konkreetse sisu, sõnumi – olgu selleks meelelahutus vm). See tähendab muidugi tüdimust, väsimust ja kogu taolise olemise mõttetuse tajumist. Antonioni on meister sellise tunnetuse (ennui?) filmilinale manamises, lihaks vormimises.

Kui eksistentsist saab puhas kujund, ajas peatunud ja ruumiliselt jäigalt defineeritud piiridega – kui see omandab ühe liikumatu tähenduse, kaotab inimene igasuguse võime, potentsiaalsuse ja igasugune uudsus on välistatud, sest kõik sulandub ühte selle kujundiga, millest on saanud kinnisidee. Lidia loeb Giovannile ette kirja, mille viimane nende suhte algupoolel kirjutas:

When I awake this morning, you were still asleep. As I awoke I heard your gentle breathing. I saw you closed eyes beneath wisps of stray hair and I was deeply moved. I wanted to cry out, to wake you, but you slept so deeply, so soundly. In the half light your skin glowed with life so warm and sweet. I wanted to kiss it, but I was afraid to wake you. I was afraid of you awake in my arms again. Instead, I wanted something no one could take from me, mine alone … this eternal image of you. Beyond your face I saw a pure, beautiful vision showing us in the perspective of my whole life … all the year to come, even all the years past.

Giovanni ei mäleta, et ta selle kunagi kirjutanud oleks; ta ei taha tunnistada ennast taolise enesekeskse stiiliga, omandiihalusega ja igava mehena, kelle käeulatusest on igasugune elu ära libisenud. Lühidalt, Giovanni on kaotanud iseennast tegeledes vaid iseenda soovide-vajaduste täitmisega, on kaotanud vormi sisu tagaajamisega – on kaotanud mälu. Mälu ei ole möödunud sündmuste-seisundite taasesitus, vaid uue loomise tingimus. Antonioni voolav-katkematu filmitehnika loob aegruumi, milles ei eksisteeri sündmused (piiritletud tähendusega elujuhtumid), vaid toimib just nimelt mälu kestvus, mis loob tähendusvormidega üleujutatud oleviku. Giovanni on tegelane, kes on võimetu taolist voolavust tunnistama – tema jaoks peab kehtima ainult üks ja ainus olevik, milleks on Mina. Kui ilmub katkestus – surm ja kiri – seisab ta silmitsi tühjusega, millest see Mina on pühitud, subjekt osutub puuduvaks – mis võiks olla päästvaks ühenduseks, et kõik, kogu maailm laiali ei laguneks?

Monica Vitti mängitud Valentina, kes juba 18aastaselt esitab säärast elutarka nihilismi, tundub ääretult põnev, mänguline jne, et Giovanni ei suuda vastu panna, jookseb järele ja … tahab koheselt ära kasutada, et Valentina tema elu ära täidaks. Lidia, kes oli mõttetuse-kogemust juba veidi varem tunnetanud, liitub Giovanniga ning üheskoos asuvad nad noort tüdrukut ründama. Selle asemel et mehe lähenemiskatsed mõjuks abielule õõnestavalt, need hoopis tugevdavad seda, tugevdavad nendevahelist sidet – mõlema jaoks esindab Valentina võimalust – et eksistents ei olegi tühi. Valentina on ihaobjekt, sest täidab tühiku – asendab võimalust, et ei olegi midagi, et subjekt on pidevas saamises võimalikkuste ja mälu – õõnestava aja – mängus, mitte anum, mille võib täita, kaane peale panna ja keldrisse seisma panna. Järjekordne idee-kujund, kellelt on võetud keha, kelle eksistents on vaataja-kasutaja poolt külmutatud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s