Samurai

Le samourai

Prantsusmaa, Itaalia 1967; lavastaja Jean-Pierre Melville; stsenaristid Jean-Pierre Melville ja Georges Pellegrin; osades Alain Delon, Francois Périer, Nathalie Delon, Cathy Rosier, Jacques Leroy, Michel Boisrond

"I never lose. Never really."

Aktsioon-politsei-krimi-filmid tänapäeval tihti täidavad lihtsalt ekraani plahvatuste, võitluste, tulistamiste, tagaajamiste ja nõnda edasiga; nendes ei seletata midagi ega põhimõtteliselt ka toimu midagi. Tegemist on enamasti kas suure-eelarveliste suvehittidega või lihtlabase rämpsmäruliga, mis tehtud otse videole – oleneb rahasummast, mis eraldatakse plahvatuste korraldamiseks, kumb tulemus lindile (mälukaardile) võetakse. Põhimõtteliselt üks saast kõik, mis ei hooli sugugu filmist kui kunstist, filmimisprotsessist kui loomingust, vaid ainult ja ikka tuludest. Autorid võib õigusega taandada lihtsateks funktsioonideks tööstuses – autoripositsioon on taandatud turuvajaduste täitmisele.

Kui meil on aga krimifilm, mis pärit 60ndate Prantsusmaalt, milles ei seletata absoluutselt midagi, ei esine ühtegi liigset sõna ning milles ei toimu peaaegu midagi, selles mõttes, et ei ole taolisi “juhtumisi” (keegi tulistab kedagi või laseb midagi õhku, lihtsalt niisama, ilma mingi tagajärjeta) nagu paljudes märulites – siis võib üsna kindel olla, et tegemist on kunstiga, mis lahkab ja modelleerib inimese eksistentsi, mis kujundab mõttemaailma ehk lihtsalt paneb ja sunnib mõtlema.

Deloni mängitud palgamõrvar Jef Costello on täielik vastand modernsele, tänapäevasele inimesele, kui võtta viimase definitsiooniks Paul Bourget’ määratlus (mis küll pärit 19. sajandi lõpust, ent iseloomustab siiski üsna hästi ka post- ja postpost-subjekti):

[…] moodsa inimese keerukus ei jäta järjekindlusele palju sõnaõigust. Moodne inimene, kes koondab endas nii palju vastandlikke pärandeid, on otsekui elav tõestus psühholoogiateooriale, mis käsitleb meie “mina” lakkamatus tekkimises ja lagunemises oleva nähtuste kimbuna, nii et meie näiline vaimne ühtsus hajub järjestikusteks eripalgelisteks isikuteks, mis võivad olla nii erinevad, et satuvad üksteisega vihasesse võitlusse. – “Esseid kaasaja psühholoogiast”, lk 75

Filmi motoks on lause: “Ei ole sügavamat üksindust kui samurai oma, kui, siis võib-olla džunglis elava tiigri.” Costello on oma ametile sedavõrd pühendunud, et on katkestanud igasugused sidemed ühiskonnaga – kui tal tekivad suhted, on need vajalikud vaid tellimuse läbiviimiseks. Ta elab tühjas hallis korteris koos puuriga, milles säutsuvad linnud – tema ainukesed kaaslased. Muidugi on puur-korter-Costello mõnes mõttes kõik üksteise metafoorid … Kõigil on seinad-müürid-piirid, mis paistavad läbitungimatud, mis on ehitatud suure vaevaga, et võimaldada eksisteerida just ääretult sihikindlal, eneseteadlikul ja üksildasel isikul, kes ilma nendeta paratamatult minema lendaks ja laiali laguneks, muutuks õhuks, läbipaistvaks ja nähtamatuks … Ma ei saa öelda kummituseks, sest just selle sõnaga võib Costellot iseloomustada. Ta liigub ringi märkamatult, keegi ei tea, kes ta täpselt on, isegi tema ise mitte, tema olemist täidabki ainult see üksindus ja sundus, mis on selle poolt sünnitatud: teha oma tööd laitmatult, olla järjekindel, lagundamatu kivi. Aga isegi kivid lagunevad aja jooksul?

"Nothing to say? - Not with a gun on me. - Is that a principle? - A habit."

Muidugi ei ole Melville’ meistritöö ehitatud üles vaid ühe inimese järjekindluse, tahte puutumatuse ja üksinduse esitamisele; see on samavõrra ka meistriteos ka filmitehnika-stiili mõistes. “Le Samourai” ei ole kommentaar inimese eraldatusest teemal “me sureme niikuinii üksinda”, vaid film, mis naudib omaenda kunstilisust, mis on teadlik enesest kui kunstist. Iga kaader on paika sätitud äärmise ettevalmistuse, -vaatlikuse ja keskkonna-, ajatajuga. Süžee, mis keskendub Costello sooritatud mõrva uurimisele, asetub sellesse mustrisse ideaalselt: see on kuritöö, mille kohta kõik teavad, kes tegi ja kuidas tegi, kuid mitte keegi ei suuda (või ei taha) tõestada. Jef seab endale kaitseks niivõrd laitmatu abinõu, et automaatselt satub ta peakahtlusaluseks. Nagu film ise, mis oma ülistiliseerituses esitab põhimõtteliselt iseennast, näitab end kui puhast filmi, esitab Costello end algusest peale kui puhast mõrvarit – igas situatsioonis ja igal ajahetkel. Taoline puhtuse saavutamine ja selle demonstreerimine on teadlik tee enesehävituseni – siit edasi ei ole võimalik minna: on selge, et film ei lakka, vaid toimub labastumine ja stereotüüpsus, tagasiast; subjekti puhul aga teadlik lagunemine, enese lõpuleviimine – surm. Jef Costello ei kaota kunagi, mitte tõeliselt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s