Submariin

Submarine

USA, UK 2010; lavastaja ja stsenarist Richard Ayoade; osades Noah Taylor, Paddy Considine, Craig Roberts, Sally Hawkins, Yasmin Paige, Darren Evans

Kes on sinu kummitus?

Millele ma mõtlen, kujutades ette Richard Ayoadet? Eks ikka sellele pehmele ja heasüdamlikule ullikesele Mossile “IT-Crowdist”, kes oskab pea igas õiges situatsioonis öelda või teha midagi täiesti kohatut. Ei oskaks nagu arvatagi, et see “mees” võiks olla andekas filmilavastaja … Õppetund – mitte samastada ekraanikaraktereid tegelike inimestega; sest “Submarine” on huvitavalt filmitud, intrigeeriva süžeega, läbinisti inimlike tegelastega (noorte)film, ehk selle žanri üks aasta parimaid. Ma ei ütle, et täiesti veatu, täiuslik film, kuid piisavalt omanäoline, et saaks rääkida vägagi õnnestunud debüütkatsest.

1

Ayoade on eelnevalt teinud mõned paar lühifilmi ja teleepisoodi (“Garth Marenghi’s Darkplace“) – enamasti komöödia, mis viib otsapidi absurdi. “Submarine’i” jaoks on ta natuke tuure maha võtnud, et valmis saada täispikk film, mis oleks ka jälgitav ja terviklik. Ent õnneks mitte siiski nii palju, et seiklushimulisus täiesti kaduma läheks. Ta suhtub materjali mänguliselt, lastes kaameral tegutseda justkui tegelastega samal tasandil, väreleda kaasa nende tunnetega. Nii on Oliveri ja Jordana esimese suudluse ajal pilt hüplik ja erutatud, kuid isa Lloydi masendunud ilmet kujutades rahulik, liikumatu. See samatasandilisus on ka asjaolu, mida võib vabalt ette heita ja samastada suutmatusega üldistada – astuda kõrgemale tegelaste hetkeseisundist ja moodustada tervikpilt, mis lubaks süveneda sügavamale hingeellu. Ja armastus kaamera-mängude vastu taandab tegelased liigselt kujutisteks-kujunditeks?

Päriselt sellega nõustuda ei tahaks, sest kuidas saaks rohkem inimestest teada, kui jälgida nende liigutusi ja pinnatõmblusi, mis viitavad – kindlasti millelegi? Üks, mis hästi välja paistab, on filmitegija(te) armastus ja tutvus (vana [hea]) filmikunsti vastu, mis ilmneb kasvõi Oliveri toas rippuvates posterites. Aga muidugi ka huvis erinevate filmivõtete, -tehnikate segamisel ühe stseeni sees ja terve filmi jooksul – lähivõtted, stoppkaadrid, värinad. Walesi hall maastik-keskkond on kaasatud suurde rolli, et esile tõsta filmimise värvikust …

2

… ja õnneks ka tegelaste oma. Oliver Tate, 15aastane peategelane, on endassesüüvinud, kuulsust igatsev, enesearmastajast teismeline, kes kahjuks ei ole just kõige populaarsem. Tema isa on põhimõtteliselt terve elu masenduses olnud, emal on igav ja uus naabrimees Graham on tõeline karikatuur enesekiitusest. Niisiis Oliver asetub kuskile isa ja naabrimehe vahepeale – mitte veel täiesti mandunud, kuid mitte (enam?) täielikult võimetu nägema teisi, nendega suhtlema ja neid mõistma. Unistuste tüdruku Jordana endale võitmine on alguses täielikult omakasu-tegur, kuid edasi minnes avastab Oliver, et tuleb ka veidi tööd teha (ikkagi kasvamise film). Ja tuleb mõista, et praegune ON OLULINE, kui oled 38. See suurepäraselt tavaline lugu on esitatud mänguliselt, mis, nagu mõni arvab, on põhjus, miks film ei suuda saavutada täiuslikkust, miks ta jääb kekspäraseks, sest jätab tegelased varju. Isiklikult, oli selline esitus just asjaoluks, mis tegi filmist vaatamisväärse. Muidugi võib olla sügav, karakteripõhine ja nauditav ka ilma oma filmimisoskusi või -katseid demonstreerides; see võib-olla paneb tööle ka kahtluse: ehk võinuks parem olla, kui Richard oleks tagaplaanile jäänud, kaamera taha?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s