Meeki otsetee

Meek’s Cutoff

USA 2011; lavastaja Kelly Reichardt; stsenarist Jonathan Raymond; osades Michelle Williams, Bruce Greenwood, Will Patton, Paul Dano, Zoe Kazan, Shirley Henderson, Neal Huff, Tommy Nelson, Rod Rondeaux

Williamsi ja Reichardti eelmine koostöö, “Wendy and Lucy“, oli minimalistlik draama naisest, kes on kaotanud oma koera ja kellel õigupoolest ei ole alles jäänud eriti midagi. Meile ei öelda, miks ta on teel, mis on tema motiivid ja kes ta täpselt on – oluline on just see väljalõigatuse tunne: film on lõige elust, mis seisab iseenese eest, ja Wendy on talle tähendust andvas ühiskonnas kadunud ka iseenese jaoks. “Meek’s Cutoff” on üsna sarnase eeldusega: grupp asujaid Oregoni rajal on eksinud; meile ei seletata, kes nad on, kust nad tulevad – nad on samavõrd eksinud nii eneste kui meie jaoks; vaataja peab samuti asuma otsingutele: mida see võiks tähendada?

Keset kõrbe kirjutatakse kuivanud puutükile LOST, ümbritsev keskkond on ühetaoline, kuum; õhk on niivõrd hõre, et terve maailm kukub kohe kokku ühte punkti ja neelab sind endasse. Uue kodu ja uue lootuse otsijad liiguvad selles hingetuses edasi venides, higised, mõttetühjad. Vankrirattad krigisevad justkui keegi nüsiks noaga konti läbi. Joogivett hakkab väheseks jääma, suus on tunda vaid liiva ja kuuma õhu maitset, võib-olla ka vere mekki. Giidiks on uhke ja eneses kindel, grupist kõige paljusõnalisem Stephen Meek (Greenwood), võimsa ürgmeheliku habeme taha peituv kogenud rajaleidja. Kahtlused närivad hingi, kui ühtegi veetilka ei ole silmapiiril ja selle tagagi näha. Emily Tetherow (Williams) märkab indiaanlast (Rondeaux), kes püütakse kinni nagu loom. Meek soovitab talle koheselt otsa peale teha, nähes temas vaid verejanulist kiskjat, astudes julgelt valge ameerika mehe rassistitüüpi. Emily astub vastu. “Meil on vaja kedagi, kes seda kanti tunneb.” Tekib konflikt, mis enamikes filmides oleks tähelepanu keskpunktis ja piirneks ühe osapoole triumfiga. Kuid Reichardti see eriti justkui ei huvita – aja venivus, liiva kulutav jõud, asunike hõõrduv edasiliikumine – ühesõnaga, eksistents, usk, usaldus ja eneseleidmine.

Isanda leidmine. Kes võtta juhiks ja giidiks sellel aeglase haigusliku surmaga ähvardaval rajal? Kas enesekiituslik Meek või võõrkeelne indiaanlane või hoopis keskkond, mis petab samamoodi nagu inimesed. Kelle keel on kõige arusaadavam? Hirm varitsevate indiaanlaste ees külvab umbusku “paganasse”, veepuudus Meeki, äärmuslik kuum-külm keskkond jumalasse. Sellises seisus ei ole põhimõtteliselt enam vahet sugudel, religioonidel ega vanusel, kriisiolukord lööb lehe puhtaks – õigemini kustutab aeglaselt ja valulikult sellelt kritseldused, mis eelnevalt olid maailma tähtsaimad sõnad, mis sünnitasid maailma. Alles siit saab sündida uus, eelneva lagunedes.

Reichardt on loonud kõrbe avaruses ja õhu hõreduses oma minimalistliku stiiliga suurepäraselt pingelise õhustiku – tegelikult ilma süžeeta, intriigita, Jon Raymondi poolt pakutava väga napisõnalise dialoogiga. Alustatakse ei kuskilt, lootes vaid lootusele, “lõpetatakse” ei kuskil, olles teisendanud oma lootusi – aga pilk jääb avarusse, ekslema, otsima midagi enamat surnud puust (“Puud vajavad ju vett, et ellu jääda?”). See otsetee on palju kurnavam, tohutult käänulisem (kuigi ilma kurvideta, vaid lagendik), piinavalt sügavam kui ükskõik milline ringiminek. Aga see on väärt läbimist. See on väärt film.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s