Lühivaatamised 4

"I'm the samba masta!"

Rio

USA 2011; lavastaja Carlos Saldanha; stsenaristid Don Rhymer, Joshua Sternin, Jeffrey Ventimilia, Sam Harper; osades Jesse Eisenberg, Leslie Mann, Anne Hathaway, Jamie Foxx, Will.I.Am, Jemaine Clement

Kui öelda animatsiooni kohta, et see on “visuaalselt hämmastav”, ei ole see kahjuks enam mingi kiitus ega eristav tunnus, sest tehnoloogia võimaldab vahest liiga palju taolist “hämmastavust”. “Rios” leidub sellist visuaalset meisterlikkust muidugi palju, nii karnevalimöllus kui lennul kuulsa Jeesuse kuju ümber. “Rio” on värviline, lärmakas ja … Mis veel? Tegelastest jääb enim meelde kuri lind Nigel, kes kunagi oli ilus ja austatud, nüüd kole ja kardetud; “Flight of the Concordsi” laule esitav gangstertibu pärast võib filmi soovitada. Peategelasele Blule on hääle andnud Facebooki asutaja Jesse Eisenberg, kes oma närvilise häälega sobib üsna hästi argpüksliku sinilinnu sulgedesse. Vahel kõlab ta küll liiga ärritavalt. Lugu on muidugi lihtne ja loogiline: häda-seiklus-armastus, aga “Rio” lõpp on isegi lastefilmide jaoks kuidagi liiga õnnelik, ei ole nagu millestki kinni hakata, et seda siirupit alla neelata. Üksikud episoodid on üsna leidlikud, mõned naerukohad leiduvad, kuid värvi ja lärmi on minu jaoks liiga liiga palju. Muutub igavaks. Oleks võinud lühifilmi teha.

"A beer in the hand is worth two in the fridge."

Out of Time

USA 2003; lavastaja Carl Franklin; stsenarist David Collard; osades Denzel Washington, Sanaa Lathan, Eva Mendes, Dean Cain, John Billingsley

Olgugi et vahel üsna uskumatu ja lõpuks ehk isegi natuke lapsik, on “Out of Time” üllatavalt hästi konstrueeritud ja piisavalt mõjuva atmosfääriga, et olla nauditav meelelahutus. Atmosfääriks on Banyan Key väikelinnake Floridas – st palme, harva jahutavat briisi, külma õlut, ja pidevalt kasvavat temperatuuri, sest ükski vale samm ei jää igavesti märkamatuks paigas, kus kõik tunnevad kõiki. Denzel peab sellises õhustikus veenma kõiki uurijaid ja tunnistajaid, et ta ei tunne naist, kellega tal suhe oli/on, naist, kes pettis talt välja pool miljonit asitõendipappi, mida narkobüroo juba eile enda käsutusse tahtis. Denzeli eksnaine Eva Mendes määratakse uurima lavastust, milles osalemist Denzel peab varjama. Asitõendeid tema süüdi mõistmiseks on rohkem kui küll, ning higi pulbitseb Denzeli laubal aina hoogsamalt. Loomulikult saab keegi lõpuks teada, aga küsimus on selles, et tunda õigeid inimesi, luua nendega õiged suhted. Sarmika-libeda politseiülemana on Denzel selleks loomulikult võimeline. Õiged inimesed hoiavad õige koha peal suu kinni. Ja vajutavad sinu oma. Nii et kõik läheb hästi ja kõik on isegi lõpuks õiglased. Aga teekond on põnev. Ja palav. Augusti külmade ööde küüsist tahaks samuti Floridasse. Orkaanide keskele, kus on kuum ja põnev. Isegi endine Superman on veidi jumet ja kurikavalust juurde saanud.

Tuli otsa ja elu ilusaks

Hesher

USA 2010; lavastaja Spencer Susser; stsenaristid Spencer Susser ja David Michod; osades Joseph Gordon-Levitt, Natalie Portman, Rainn Wilson, Devin Brochu, Piper Laurie

Ma lootsin, et “Hesher” on piisavalt huvitav film, et sellest eraldi kirjutada, kuid pikajuukseline metali(poiss)mees peab leppima väikese nupuga. Fornayde perekond on kaotanud autoõnnetuses armastatud ema ja naise, misjärel isa (Wilson) on sattunud sellisesse masendusse, et ei saa nädalate viisi TV eest püsti. Poega TJ-d (Brochu) kiusatakse pidevalt koolis ning temagi ei tea, kuidas eluga (ja isaga) hakkama saada. Vanaema on lihtsalt seniilne, kuigi tundub vahel kõige mõistlikum. Teed ristuvad Hesheriga (Levitt), kelle kõnnak on nagu superkangelasel ja seljale tätoveeritud keskmine sõrm. Ta peksab, ropendab, lõhub – ja päästab perekonna. Kuidas see võimalik on? Eks ikka seetõttu, et siin konkreetses majapidamises ei ole enam midagi lisaks lõhkuda võimalik; kõik on juba omadega niivõrd perses. Kedagi ei huvita enam mitte miski. Või (filmi keeles): keegi ei kepi enam sittagi. Küsimusele, kuidas lastakse taolisel huligaanil oma majas vabalt elutseda, on sama vastus. Hesher viib lihtsalt asjad äärmusesse, oma võimaliku piirini, mida ületades inimesed murduvad. Õigupoolest on see ju täiesti loogiline: tunde-, eluvõimetud inimesed tuleb sõna otseses mõttes veel rohkem ära lõhkuda, et nad saaksid aru, kes kurat nad enne olid – et edasi minna. See äärmuslik lõhkuv lähenemine on filmi huvitavaim külg, kuid lõpetuseks jääb liialt kekspäraseks, et sellest tõeliselt kasu lõigata. Hesher võib küll moraalikõnes oma kottidest rääkida, kuid see jääb siiski Moraaliks. Monty Python: “Always look on the bright side of life … la-la la-la …” (Aga suurim võimalik kiitus Levittile ja Brochule)

Ainult tõde

The Whistleblower

Saksamaa, Kanada 2010; lavastaja ja stsenarist Larysa Kondracki; osades Rachel Weisz, Monica Bellucci, Vanessa Redgrave, David Strathairn

See on lugu tõest, mida kõik põhimõtteliselt teavad, aga keegi ei taha tunnistada ega ette kujutada. Kui seda filmi poleks tehtud, siis avalikkuseni see lugu ei jõuaks ning keegi isegi ei mõtleks selle peale – ah, seal kusagil Bosnias ostetakse-müüakse prostituute; turg nagu turg ikka. Niisiis lugu inimkaubandusest. Ilma kangelasteta, tagaajamisteta, tulevahetusteta – võitudeta. Ehk üks inimene saab vähem surma. Filme vaadates ei tohiks loomulikult kõike pakutavat võtta otseselt tõena, tuleb suhtuda kriitiliselt jne – sest film siiski loob reaalsust … Kuid “Whistleblower” loob tõepoolest tunde, et vaatad tõeliselt toimunud sündmusi; kõik lihtsalt tundub niivõrd lootusetu, hall – ja uskumatu. Kuskilt lugesin, et kirjutaja pidi lugu tegema vähem “sensatsiooniliseks” kui see tegelikult oli, vastasel juhul ei oleks keegi uskuma jäänud. Seotud on: põhimõtteliselt kogu Bosnia politsei ja – kellele huvitav tuuakse prostituute, kui nii palju mehi sõjas surma sai? – rahvusvahelised humanitaaragentuurid. Kuidas saab üks naine võidelda niivõrd laiaulatusliku kinnimätsimise vastu, kui ükski maailma “heategev” organisatsioon ei taha oma head mainet rikkuda, isegi kui nad “otseselt” seotud pole (tõenäolisemalt muidugi on)? Tuleb luua kõneõigus, avalik diskursuseruum, mis võimaldaks rääkida, ja selle kaudu muuta müra sõnadeks ja selgepiirilisteks kujunditeks. Tänu whistleblower‘itele on selle ruumi seinad oluliselt murenenud; võimaldanud luua “alternatiivseid tõdesid”. Tõsiselt soovituslik filmielamus.

Advertisements

One thought on “Lühivaatamised 4

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s