Five Deadly Venoms

Wu du

Hongkong 1978; lavastaja Cheh Chang; stsenaristid Cheh Chang ja Kuang Ni; osades Sheng Chiang, Philip Kwok, Feng Lu, Pai Wei, Chien Sun, Meng Lo, Lung Wei Wang

Mäletan lapsepõlvest üht räpilugu, mille esitajaks oli Six Deadly Venoms, pealkirjaks “Make It Easy on Yourself” – olen seda kuulnud vaid paar korda, enam ei leia kusagilt üles; siiski on üle aastate jäänud mällu kummitama. Kung-fu-filmidega tuvusin samuti just hip-hopi kaudu (eriti Wu-Tang muidugi), õigupoolest teadsingi pikka aega vaid selle žanri “räpiversioone”, muusikasse valatud võitlusena-vägivallana-meelelahutusena. Esimesed, mida vaatasin valmistasid pettumuse, kuna neil puudus voolavus, meloodia – oli vaid peksmine, kohmakas pealelugemine (tihti halva kvaliteediga inglisekeelne dubleering), ülekonstrueeritud süžeeintriig jne. Ühesõnaga, ma ei olnud valmis, ma ei tundnud ära seda, mis paljuski võlus neid, keda need filmid inspireerisid – just see tahumatus, karmus, kunstlikult ähvardav kõne ja üledramatiseering.

Loomulikult ei takistanud see tahumatu kuidagi tegijate loomingulisust, fantaasiat, kujutlusvõimet – pigem lubas sellel vabalt voolata. Kui ei olda niivõrd kinni “tõelise kunstiteose” loomises, mis paljastaks olemise saladused, tuleb parimatel juhtudel välja tõeliselt fantaasiarikas vaatemäng, mis lubab kunstil võtta lõbusamaid-mänglevaid vorme. Võitlus on ju samuti ometi kunst?

Võitluskunst ei ole aga lihtsalt mingi tööriist ega ametioskus, vaid elamise kunst, võimu saavutamine ning enese vabastamine – eneseületamine. Kui Madu, Sajajalgne, Sisalik, Skorpion ja Konn endale maskid pähe tõmbavad, saavad neist hoopis midagi muud kui tavainimesed, kes sünnivad, söövad, töötavad ja surevad; neist saavad superkangelased, kes on võimelised maailma valitsema, aga seda ainult tänu ülima enesevalitsuse kaudu. Mingis mõttes on irooniline, et kung-fu-filmid on paljuski niivõrd tahumatud, kuigi ometi esitavad ülimat enesetahumise vormi.

Aga: me ei peaks ju võtma kõike nii tõsiselt ja kohe filosofeerima hakkama ja otsima millegi sügavamat tähendust? Vahel võib lihtsalt nautida? Ma olen küll siin kiitnud filme, mis kritiseerivad meelelahutust kui pelka igavusepeletajat, mis ei suuda kunagi isegi püstitada õigeid (või üldse) küsimusi. Kuid õigupoolest tundub asi olevat selles, kui meelelahutus saab ainukeseks eesmärgiks, kui muud enam ei oskaski küsida. Mõnikord on aga tõsiselt hea vaadata, kuidas viis venda, igaüks oma leidliku võitlustehnikaga, oma võimega, teineteiselt mõõtu võtavad, õigemini, üksteist tapavad. Vägivald, värvikalt esitatult, mitte liiga tõsiselt võetult, õigesti vaadatult, võib olla kuradi lõbus vaheldus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s