Vandenõulane

The Conspirator

USA 2010; lavastaja Robert Reford; stsenarist James D. Solomon; osades Robin Wright, James McAvoy, Kevin Kline, Tom Wilkinson, Evan Rachel Wood, Justin Long, Colm Meany, Danny Huston, Alexis Bledel

Õpetussõnad

“Vandenõulane” jutustab loo sellest, kuidas mõisteti kohut nende räigete kurjategijate üle, kes plaanitsesid mõrvata president Lincolni. Kuidas käib kohus presidenditapjate üle? Vandemehed olid koos presidendiga valitsuses, kohtunik oli tema poolt ametisse määratud ja kogu riigi rahvas nõuab suurmehe kõrvaldajate üles riputamist. Kuna põhikurja (kahtlustatavat) kätte ei saada, võetakse ette tolle ema, Mary Surratt, kes “lubas neil kurja kehastustel enese võõrastemajas koguneda, mistõttu oli tema üks peamisi põhjusi, miks Lincoln mõrvati.” Siseneb heategija Freddy Aiken, kes n-ö sunnitakse soovitavalt kaitsma vaest naisterahvast, kuid keda loomulikult hakkab naine huvitama, juhtub paeluma ja süütus tagant tõukama.

Have you ever believed in something far greater than yourself? Sellise küsimuse esitab süüdistatav Mary Surratt noorele Freddyle, kes pidevalt avaldab arvamust, et ta ei tea, mida uskuda, kuidas toimida ja kelle poolele asuda. Ühesõnaga, ta kahtleb. Kuid “see miski suurem” ei talu kahtlusi, kõhklusi, vaid januneb otsuste järele, mis (taas)kehtestaksid usu temasse. “See miski suurem” võib olla rahvas, jumal, kogukond vmiganes. Siin kasutavad süüdistajad kõiki võimalike “suuremaid”, et kehtestada surmanuhtlus. Mitte mingi abstraktne “süütus” ei saa tee peale ette komberdada. Ent kas süütus ei olegi siis suur ja tähtis väärtus, mida kaitsta? Kui süüdistatav on väidetavalt vastu astunud võimul oleva “suurte”-struktuuri pea igale aspektile, siis on ta juba aprioorselt süüdi. Siin ei ole ruumi naiivsetele lootustele. Ja “The Conspirator” materdab lootja Freddy iga nurga taga vaeseomaks.

Süüdistatav Mary teab, mida tema naiivne advokaat ei tea: me oleme kõik vaid kohatäitjad “milleski suuremas” – nt ühiskondlikus-poliitilises korralduses – ja võimalused agentsuseks (ingl agency) on üsnagi piiratud. Praegusel konkreetsel juhul loomulikult äärmiselt piiratud. Mary omandab filmi jooksul järjest enam teadja ilmet, kellel on kindel kavatsus minna vastu oma saatusele ja olla seetõttu ka õnnelik – tema on oma osa täitnud, Ameerika võib sammuda edasi oma progressiteel. Freddy probleem seisneb muidugi selles, et ta soovib muuta oma positsiooni kõikehõlmavas struktuuris, mistõttu ka õigustatud rahulolematus filmi tulemusega.

Et aga lavastaja Redford on teinud “ajalooliselt võimalikult täpse” teose, siis jääb lunastus vaid “selle millegi suurema” priviligeeritud omandiks. Aga üsna veenvalt on esitatud valitseva süsteemi vägivaldsus ja vägivaldne pingutus, mis on vajalik “õige” korrastuse säilimiseks. Kannatajad (oma kohale naelutatud) on esitatud indiviididena, kellele võimalik inimlikult kaasa tunda, kuid samal ajal ei ole võimu representeeritud kurja kehastusena, vaid ainult n-ö “paratamatu vägivalla” praktiseerijana (küsimus: võimukandjate positsioon “milleski suuremas” ei ole ju sugugi mugavam?).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s