Lühivaatamised 5

Mis toimub?

À bout portant

Prantsusmaa 2010; lavastaja Fred Cavayé; stsenaristid Fred Cavayé ja Guillaume Lemans; osades Gilles Lellouche, Roschdy Zem, Gérard Lanvin, Elena Anaya

Fred Cavayé esimene film “Pour elle” tehti pea koheselt Hollywoodis ümber, pandi peaossa superstaar Russel Crowe ja venitati pool tundi pikemaks. Sama saatust võib ennustada ka käesolevale filmile, mis on niivõrd tühjendatud igasugusest lisamaterjalist, et alles jääb ainult “tõeline thrilleri substants”, kui võib sellist väljendit kasutada. Õeabi Samuel Pierret näeb pealt, kuidas haiglas üritatakse tappa meest nimega Hugo Sartet. Ta tunneb end kangelasena, et suutis mehe elu päästa, kuid õige pea selgub, et ta poleks pidanud midagi tegema, sest röövitakse tema väga rase naine ning teda ennast hakatakse armutult jälitama. Muidugi, sel juhul oleks politseijaoskonda lokkama jäänud korruptsioon … Mida kõike võib üks mitte-veel-isegi-õde korda saata! Aga see ei ole tegelikult üldse oluline. Mis on: tagaajamine, adrenaliin, süžeepöörded, tempo, tempo … Peaaegu nagu Prantsuse “Crank“, ainult veidi (kõigest natuke) maapealsem. Kui viimased kaadrid eemaldada või tõhusamaks muuta (oleks ju võinud järjematerjali näidata), saab väga kompaktse “ohtliku märuli” (vist keegi telekavakoostaja leiutas taolise žanri)

Nukuke

Superman Returns

USA 2006; lavastaja Bryan Singer; stsenaristid Michael Dougherty ja Dan Harris; osades Brandon Routh, Kevin Spacey, Kate Bosworth, James Marsden, Frank Langella

Supermani tagasitulek ei ole sugugi nii vajalik kui võiks loota – kellele seda Keni-taolist memmepoega ikka vaja on, nagu ta siin Routhi poolt  (filmitööstusest?) välja mängiti. Mäletan kunagist kuulujuttu, mille järgi Supermani pidi mängima hakkama Nicolas Cage – oleks vähemasti nalja saanud. Aga nüüd on ta nii tõsine ja nutune, nagu oleks püksid täis lasknud. Olgu, visuaalse poole pealt on üsna hästi teostatud – kogu see Kryptoni kasvatamine Maa peale ja Supermani reisid kosmosesse, lennukiga võitlemised, aga see on tühi, nii kuradi tühi. Kevin Spacey teeb mis suudab, kuid jääb siiski vaid sadistlikuks värdjaks, on peaaegu-huvitav. Filmi esimene episood, kui Lex petab surevalt mutikeselt välja päranduse, on teostatud viisil, mis lubab iroonilist ülekeeramist, kuid edasi läheb ikka vana tallatud rada – ühesõnaga eimiskit uut siin päikese all, ikka saab krüptoniidiga Terasmees tappa. Ja elustatud. Kõik tegelased on õigupoolest niivõrd lamedad, et neid olekski vaja – saaks vaid nukkudega hakkama, või kompuutergeneratsiooniga.

Koristuspäev

Everything Must Go

USA 2010; lavastaja ja stsenarist Dan Rush; osades Will Ferrell, Rebecca Hall, Christopher Jordan Wallace, Laura Dern, Michael Pena

Joodik (Ferrell) suudab kaotada oma töö, kuna ei mäleta, mis ta ühel ööl hotellist tegi, ning naise, sest ta joob liiga palju. Elu on masendav. Jõuab koju ja leiab, et terve ta elamine on murule tõstetud ja majal ukselukud vahetatud. Mis ikka teha, kui edasi juua – enam halvemaks minna ju ei saa? Aga siit hiilib sisse filmi moraal: tuleb enesele selgeks teha, et alati võib paremaks minna. Ja siis hakata tööle. Filmis on üks stseen, kus Joodiku aiamüük hakkab hästi minema, muusika muutub meeliülendavaks ja on tunne, et nii, nüüd on persses, edasi läheb kõik ülima lunastuse ja õnneni. Õnneks aga nii madalale ei laskutud, ikka oli mees masenduses, elu oli raske, andes mõista, et elada saab vaid tõsise pingutusega, enesedistsipliiniga. Siit ka pealkiri: kõik peab kaduma, et saaks alustada tööd iseenesega. Ferrell mängib selle tõsiduse hästi välja, lastes sisse koomilisi hetki, kuid ei midagi ennastületavat – ja film on ka kuidagi keskmine, lastes mööda saata enam-vähem meeldiva poolteisttunni. Hea liigutus oli see, et eemaldada kurbus põhjus – naine – ekraanilt; teda kordagi näitamata mõjus tugevamalt ja kõikehõlmavamalt, kui tõeliselt kohalolev puudus …

 

I have remained drunk since our last encounter

Arthur

USA 2011; lavastaja Jason Winer; stsenarist Peter Baynham; osades Russell Brand, Helen Mirren, Jennifer Garner, Greta Gerwig, Luis Guzman

Jälle üks joodik, seekord rikas, ja jälle üks remake. Hoolimata sellest, et tegemist on otsese komöödiarünnakuga, näeb Russel Brandi mängitud Arthur Bach välja lootusetum kui Ferrell eelkirjutatud filmis. Kõik need trikid, suurushullustus, lapsikus jne tulenevad võimsast masendusest, mis Arthurit ahistab ja jooma trügib. Ta ei leia omale tegevust, ta ei arva endast just kuigi hästi (kuigi käitub just vastupidiselt) – ta laaberdab ja joob, nii et vaatajale jääb vähe kahtlust: tegemist on ühe ülbe rikkuripoisiga, kellega on normaalset võimatu suhelda. Loomulikult on kesta all peidus südamlik mõmmik, kes armastab lihtsust … nojah, lihtsaid ilusaid tüdrukuid. Kelle võitmiseks ta tühjendab rongijaamu ja ostab ära kirjastusi. Ümbritsev ärimaailm on muidugi niivõrd julm ja võlts, et seda on absoluutselt võimatu armastada, nii et valik on ju lihtne … aga ikkagi peab enese kogu prahi alt üles leidma. Üsna tubli töö Brandilt ja kompaniilt, ületas minu ootused – ei käinud närvidele ega ka pekstud liiga palju.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s