Jane Eyre

Jane Eyre

UK, USA 2011; lavastaja Cary Fukunaga; stsenarist Moira Buffini; osades Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Jamie Bell, Sally Hawkins, Craig Roberts, Holliday Grainger, Tamzin Merchant

Rahu ja vaikus

Siin on siis ühe maailma enimekraniseeritud kirjandusteose järjekordne ekraniseering. Pean (kahetsusega?) tunnistama, et ei ole oma elu sees lugenud Charlotte Bronte hirmtugevasti kaanonisse raiutud raamatut ega ole ka näinud (otsast lõpuni) ühtegi filmiversiooni. Cary Fukunaga nägemus on kaasaegsele vaatajale tehtud vägagi kättesaadavaks: narratiiv on ajas edasi-tagasi liikuvate sündmustega tehtud üsna kiireks (vanaaegse gooti armastusloo kohta), kärbitud on süvenemist mitme tegelase hingeellu (nii ütles mulle ekspert) ning keskendutud vaid olulisele. Nii mõnigi raamatu austaja vaidleb vastu, et just oluline, see, mis asja koos hoidis, on välja jäetud. Aga film mõjus efektiivsena, esmavaataja pilgule.

Pööris

Olles eelnevalt lavastanud karmi (seiklus)draama “Sin nombre“, suudab Fukunaga (üllatuslikult?) ka siin vältida liigset laskumist magususse ja sentimentaalsusse. Esiplaanile on tõstetud ajastu ja paiga külmus-kõledus, maastiku rusuvus, kultuuri-ühiskonna (naisi ja vaeseid) represseeriv olemus. Ehk siis kõik see, mis peaks igasuguse kire maha suruma, on muudetud valitsevaks ning esitatud kauni filmikunstina, mis näitab, et just ainult sellistest tingimustest, vaoshoitusest saavad sündida erakordselt võimsad ja kõikehõlmavad tunded. Pealesurutud vaikus ja tundepuudus hakkab paistma sedavõrd erutavana, et hakkab tootma kõige sügavamaid ihasid.

"I'm asking what Jane Eyre would do to secure my happiness"

Kuidas selles kontekstis saavad oma pinnalise vaoshoidmisega ja sisemise leegitsemisega hakkama näitlejad? Vaidleksin, et vägagi hästi. Michael Fassbender Rochesterina on filmi säravaimaks kujuks – tema roll võimadab ka avalikult olla spontaanne-rikutud-riivatu-ürgmehelik-ülevoolav-jne. Rochester on vastupidine kõikidele teistele tegelastele: tema ahistus ja saladus on peidus sügaval sisemuses (sõna otseses mõttes) ning välja immitseb kogu laava, mis sellest kuumaks köetakse. Mia Wasikowska Jane kannab aga ahistust nii oma ilmes kui hoiakus, laskmata lendu ühtki juhuslikku emotsiooni, mis võiks reeta, et tegemist on tundva naisega. Aga loomulikult see “sisemine pinevus” just loobki eriliselt lõhkemisvalmis tegelaskuju. Tervet filmi võib tegelikult iseloomustada sarnaselt: vaoshoitud, kaunis, kõle ja pidevas pinges – õnnestunud ekraniseering, mis annab edasi võitlust nii iseendaga kui ahistusega kultuuris.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s