Lühivaatamised 6

"I got shoes older than you, kid; and tougher, too."

Knockaround Guys

USA 2001; lavastajad ja stsenaristid Brian Koppelman ja David Levien; osades Barry Pepper, Vin Diesel, Andy Davoli, Seth Green, John Malkovich, Dennis Hopper

Kunagi iidsel ajal olid asjad hästi, maffioososid austati ja kardeti, neile maksti ära kõik võlad, vastasel juhul jäädi ilma sõrmedest või mindi toiduks kaladele. Neid iidseid vanu “häid” kujutavad siin Dennis Hopper ja John Malkovich, iidselt head näitlejad. Vanade bosside pojad aga peavad taluma peksu nii isadelt kui ühiskonnalt. Kumbki ei austa neid. Esimesed kiruvad, miks pojad ei ole piisavalt nendesarnased ning ühiskond näeb neid kui lihtsaid jõmme-kappe, keda ei tasu, ei, isegi ei tohi tõsiselt võtta. Pojad on Pepper, Diesel, Green, Davoli, kes võtavad austuse võitmisek ette suure töö ning kohe esimese kurvi peal sõidavad teelt välja. Nüüd tuleb neil silmitsi seista filmi jaoks piisavalt põnevate korrumpeerunud kolkavõmmidega, kes teevad samuti kõik, et oma “lõbusast” elust pääseda. Eks põhimaffiapoeg lõpuks ikkagi mõistab, et ei viitsi jamada ja Diesel on tegija edasi, kuid film selline, mis kaob lihtsasti omataoliste sekka ära ning ilma TV abita varsti unustatud asjade kastis lebab. Võimekad näitlejad, kuid vähe tööd.

Kust ma küll leiaksin ühe kuramuse HOBUSE?!

Thor

USA 2011; lavastaja Kenneth Branagh; stsenaristid Ashley Miller, Zack Stentz ja Don Payne; osades Chris Hemsworth, Natalie Portman, Tom Hiddleston, Anthony Hopkins, Stellan Skarsgard

Ma ei tahaks “Thori” väga maatasa teha, sest ausalt öeldes polnud asi sugugi nii hull kui ootasin. Niikaua kuni naljad välja tulevad ja veel mõjuvad. Kuid siiski, üsna lame on asi, kui tegutsemine tõsiseks läheb. Kõik ju teavad seda lugu. Ülbe Thor visatakse vallast (on vist enamvähem adekvaatne vaste realmile) välja ning ninakas Loki reedab kuninga (Hopkins jälle vana tark valitseja) ja riigi. Thor peab leidma tagasitee, et taastada rahu ning asuda troonile juba targana ning juhituna üllate printsiipide poolt. Kuid kui vana loo jutustamine ei suuda mingit uut vaatepunkti või jutustamistehnikat pakkuda, on asi üsna mõttetu. Vaatad ja mõtled, et oled juba mitu korda seda filmi näinud. Thori maapealne jantlemine ei ole samuti midagi erilist, isegi mastaapide poolest, mida võiks ju selliselt filmilt oodata. Tegutsetakse mingis väikses kõrvalises linnakeses, mis näeb välja täpselt nagu, jah, dekoratsioon filmi jaoks. Samuti ikka samad sõjaväelased ja … ja nõnda edasi. Natalie Portman on ehk vaatamisväärsus, tal tundus olevat piisavalt energiat, kuid ka sellest ei piisanud Thorile elu sisse pumpamiseks.

"Disease is the love of two alien kinds of creatures for each other."

Shivers

Kanada 1975; lavastaja ja stsenarist David Cronenberg; osades Joe Silver, Paul Hampton, Lynn Lowry

Varajane Cronenberg, mees, kes sel aastal avaldab filmi Freudi-Jungi suhetest, avaldas hiljuti mulle filmi, mille võiks vabalt võtta psühhoanalüütilise pilgu alla. Genereeritud on mingisugune isegenereeruv organism, mis peaks suutma toota organeid, nii et doonorlus muutuks üleliigseks. Kuid, kuid … nagu alati, hakkab see organism võtma üle peremehi, muutes nende vaimud ja kehad seksihulludeks tapjateks. “Shivers” pakub piisavalt junn-usse välja oksendavaid inimesi ja nende usside poolt rünnatavaid paanikas inimesi, kuid teeb seda üllatavalt vaiksel viisil, sellisel kriipival, mis muudabki õudukad õudukateks. Ei ole vaja palju lärmi ja sähvatusi, vaid pidevat pinget. Ehk mõnes mõttes üsna aegunud, kuid siiani vaadatav pühapäevane judinakogemus

Üle võlli

Bunraku

USA 2010; lavastaja ja stsenarist Guy Moshe; osades Josh Hartnett, Woody Harrelson, Demi Moore, Gacky, Ron Perlman, Kevin McKidd

“They’ll risk everything for honor, for power, for justice, for love, for revenge.” See, üks “Bunraku” tagline’idest iseloomustab hästi kogu filmi: loendatud on niivõrd palju põhjuseid, et lõpuks kaob põhjendus üleüldse ära ning selleks osutub lausumise akt ise. (Kas keegi mäletab kuulsat “tähendusetut” lauset “roos on roos on roos on roos …”?) “Bunrakut” on võrreldud “Sin Cityga”, kuid seda võrdlust ei tasuks liiga kaugele viia. Kõige ühendavamad lülid on Josh Hartnett ja ülistiliseeritus. Kui “Sin Citys” on stiil mustvalge, rahulik, pinev, siis siin on kõik niivõrd üle keeratud, et vahel ei saagi aru, millega tegemist on, kas joonisfilmiga, teatriga või unenäoga. Pealkiri on laenatud Jaapani nukuteatri-vormilt, ning ehk see aitab samuti mõndagi seletada – taotluslik teatraalsus, milles tegelastega mängitakse niisama palju kui nemad ise mängivad (“kõik on üks suur ring, niikui lõppu jõuad, alustad kohe uuesti”). Ja põhimõtteliselt on tegemist ühe suurepärase värvilise vesterniga, spagetti-traditsioonist, mille suurkuju Leone on samuti jaapanlastelt (nagu Kurosawa) üht-teist laenanud. Austusavaldus meistritele, supp, milles … peaaegu läheb kõik kaduma ja eristused kaovad ning alles jääb vaid – äh, ja mis siis? Kuid õnneks mitte päris ning tulemus on päris nauditav võitlus-kättemaksu-armastus-krimi-triller-mittejustpärisdraama. Viimase piiri peal. Ja: elagu baarmenid ja Woody põrnikas!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s