Tuesday, After Christmas

Marti, dupa craciun

Rumeenia 2010; lavastaja Radu Muntean; stsenaristid Alexandru Baciu, Radu Muntean ja Razvan Radulescu; osades Dragos Bucur, Maria Popistasu, Mirela Oprisor, Mimi Branescu, Victor Rebengiuc

Filme nagu Munteani “Tuesday, After Christmas” on mõnelgi puhul raske vaadata kui kunstiteoseid – kui see on just nimelt teostatud väga peenekoelise kunstiteosena. Algus: mees ja naine, olles just lõpetanud armatsemise, lebavad alasti voodis, viskavad nalja, räägivad tõsisematel teemadel; igal juhul, jagavad lähedust, mis eksisteerib ainult nende vahel, kes on paar minutit varem jaganud armastust. Kaamera, tundub, et jagab nendega samast emotsionaalset sidet, niivõrd lähedal ja samas niivõrd omane ja märkamatu on ta. Pigem: kaamera; fakt, et neid filmitakse, loobki niivõrd usaldusliku suhte kahe õnneliku inimese vahel. Seda ma mõtlengi, et on raske võtta filmi kunstina – see on justkui tegelik sündmus, millele on võimalik kaasa elada, mis tõmbab vaataja endasse oma elulähedusega.

Ent lisaks kaamerale (ja selle kaudu vaatajale) on siinsamas ruumis (kummitusena) kohal ka keegi kolmas: mehe abikaasa, keda armastajad püüavad kõigest väest ignoreerida, kes hõljub nende kohal kui kirves, mis ähvardab nende sideme lõhki raiuda. Aga kas seesama side ei rebenda samal teist, ühe “õnneliku” perekonna omavahelist sidet? Mees läheb koju, peas keerleb eelmine stseen ilma riieteta korterist, pilk on kauge ja eemalolev, tähelepanu hajub ja tundesoojus jahtub kiiremini kui supp kausis, ilmselt ainuke “tegelik” ühendav lüli on veel tütar. Ühesõnaga, mitte kummaski stseenis ei ole tegelaste kohalolu täielik, nad ei saa olla päriselt mitte hetkekski nemad ise – filmimise intiimsus näitab halastamatult tegelaste kaugenemist, eemaldumist enesest.

Kui mees teatab oma abikaasale, et tal on armuke, on sõna otseses mõttes tuntav, kuidas naine ühe hetkega tühjeneb, ei suuda enam mõista, mis tema ümber toimub – ta ei saa aru, kes ta olema peaks, kes ta on. Mees on ühe hetkega tühjendanud tema elu. Ja seda loomulikult eesmärgil, et täita enda oma; et ta saaks üheski stseenis eksisteerida kui tema ise, piinlemata eelnevate-järgnevate (elu)narratiivi katkendite käes. Loomulikult on tegemist valikuga, mille tagajärjel mees on otsustanud ühe inimese õnnetuks teha enese õnnelikkuse nimel. Kuid “Tuesday” tugevus on just selles, et see näitab kui rasked taolised valikud on, kui lõhkuvad mitte ainult “ohvrile” – kui mees avalikustab oma suhte, kaob filmist ka armuke, olles külas emal ning lükates nende uudselt ühisesse koju saabumist pidevalt edasi. Ta on füüsiliselt puudu nii nagu abikaasa on mentaalselt eemal. Ühe hetkega on kõik tegelased kaotanud, kõik siiani eksisteerinud sidemed on lõhutud. Peale kunstiteost peab algama tõeline elu. Aga kuidas?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s