Melanhoolia

Melancholia

Taani, Rootsi, Prantsusmaa, Saksamaa 2011; lavastaja ja stsenarist Lars von Trier; osades Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland, Alexander Skarsgard, Stellan Skarsgard, Brady Corbet, Udo Kier, Charlotte Rampling, John Hurt

Life is on Earth. And not for long. Lars von Trier, skandaalne filmimees, keda nüüdseks süüdistatakse natsismikalduvustes, on astunud apokalüpsise-maailma. Maast ähvardab väga lähedalt mööduda planeet nimega Melancholia ning Justine’i (Dunst) ähvardab õhtul kohene abiellumine, igavene liit ühe järjekordse sureliku inimesega, täielikult asendatava kehaga – ühesõnaga kogu see jant on mõttetu. I smile, I smile, and I smile

“Melancholia” alustab Wagner “Tristani ja Isolde” prelüüdi saatel komponeeritud montaažiga kaunitest, veel kaunimatest ja veidi hirmutavatest (ilu ja hirm käivad ju koos, juba Edmund Burke kirjutas sellest 1757. aastal traktaadi) kujutlustest, kujutistest, kujunditest (image), meenutades kosmosevalssi Kubricku “Kosmoseodüsseias”, tunnustades asjade suurust ja kosmilist kokkukuuluvust. Ja laskub kohe pärast seda maa peale, tegelema triviaalsete, tühiste inimestega ja nende nägelustega: nt Justine’i ema ja isa performants pulmalauas.

Justine’i õde Claire (Gainsbourg) soovib maailmalõppu vastu võtta ja enda ning lähedaste surmaga leppida verandal veini juues ja muusikat (Beethoveni üheksas?) kuulates end  et asju õigesti teha. Loomulikult on see mõte täielik shit, klišee, mida teised peavad parimaks viisiks surra. Aga: von Trier ise kasutab ju sarnast tehnikat: Beethoveni asemel Wagner, veini asemel kaunid kujundid ja öise valgendatud taevalaotuse asemel kaks õde. Kuid ehk hiilib siinkohal filmi sisse väike (must) huumor: näitab Claire’i teadlasest mehe Johni (Sutherland) mõttetust tõsikindluse äärmusliku esindajana, kes ei kannata eksimusi ning üsna iroonilisel moel – esitades ise sarnast katset – näitab kunsti võimetust lepitada elu ja hävingut, anda hävingule mõte.

Või kui võtta vastupidi: õigupoolest on ju tegemist ainult kunstiga, kujundite ja kujutlustega, mis meile sisse söödetakse, et midagi tunda, et kalduda teatud arvamusele maailma suhtes (või vähemalt nii meile tundub – lavastaja on kindlate kavatsustega tegutseja, eks ole). “Melancholia”: a mental condition and especially a manic-depressive condition characterized by extreme depression, bodily complaints, and often hallucinations and delusions. Ehk oli see kõik üks suur hallutsinatsioon ning me oleme järjekordselt petta saanud, ehk ei olnud sel reaalsusega mingit pistmist, tegemist oli “puhta kunstiga”, mis ei tähenda maailmaga kokku puutudes mitte midagi? Aga ehk see pettasaamise tunne, see, et ehk tehakse meie kulul nalja, üritades näidata, kuidas peab maailmalõppu vastu võtma, kuidas peab tegelikult elama, ning siis tõmmatakse vaip jalge alt ära, ongi igati rohkem mõttekas ja äratavam kui sirgjooneline näpuga näitamine? Kõigepealt tuleb hävitada, nagu juba n filosoofi kunagi ütlesid, et üldse midagi luua. “Melancholia” puhul on, mulle tundub, need kaks akti-protsessi õnnestunud ühendada: kunstiteos hävitab ja loob end samaaegselt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s