Elu puu

The Tree of Life

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Terrence Mailick; osades Brad Pitt, Sean Penn, Jessica Chastain, Hunter McCracken

Walking on air

Kust alustada rääkimist Malicki “Elu puust”? Tundub, et tuleb alustada algusest, täiesti algusest, elu ja maailma sünnist. Film, mis on pikitud kristlike teemadega-sümbolitega, kujutab elu arenemist maal Suure Paugu ning evolutsiooniteooria kaudu. Meil on plahvatus, lagunemine-arenemine üheraksetest keerukamate organismideni, dinosaurusteni – kuni lõpuks jõuame inimeseni kahekümnendas ja kahekümne esimeses sajandis: 1950ndate perekond Ameerikas hooliva ema ja karmi (isegi vahel despootliku) distsiplineeriva isaga, kolme pojaga, kellest ühe kujunemisele ja eneseotsingutele keskendutakse (Jack – Hunter McCrackeni suurepärane roll); 21. sajandi alguse edukas arhitekt, Jack suurena, kes otsib ikka veel seda, mis täidaks tühimiku tema hinges …

Why was he born?

Kuid ega see süžee niivõrd oluline siin ei ole; tähtsam on, nagu Malicki puhul ikka, mediteerivad-sõnaahtrad kaadrid inimeste toimimisest maailmas ja omavahelisest suhtlemisest; tähtis on nende õigete kujundite ja filmitehnika leidmine, mis lubaks luua sügavaid sissevaateid inimhinge, inimesi läbistavatesse ja neid tegutsema panevatesse sümbolitesse. Samal ajal neid sümboleid ja seda hinge ise (ümber)kujundades. “Elu puu” on ilmselgelt Malicki kõige puhtam film: absoluutselt kõik elemendid on üldistuseks, universaliseerimiseks avatud. See naabruskond (Neighborhood), milles põhitegevus toimub, ei ole kindlasti mitte üks kindel konkreetsetest isikutest koosnev sotsiaalne süsteemike, vaid see on meie kõik – konkreetsust on tarvis, sest universaalsus (Tõde) saab (veidral kombel?) tekkida ainult partikulaarsuse kaudu; konkreetsete ühiskondlik-kultuuriliste jõudude toimel. Selles mõttes on tähtis jälgida, kuidas meie sünnitame tõde (ja maailma, milles elame), mitte ainult Suur Pauk meid.

Ja siin on see koht, kus siseneb kristlus “Elu puusse”: inimlikud väärtused, mille järgi inimene kujuneb ja elab. Isegi kui Suures Plaanis valitseb Kaos, on inimene võimeline sellest kujundama Korra. Aga see ei ole veel põhiline, sest Kord iseeneses ei ole väärtuslik, Kord võib olla nii Kuri kui Hea, Inetu ja Kaunis. Peamine ongi see, et kujundada oma maailm Kauniks – kui meie ei sünnita kaunidust, siis seda ei eksisteeri. Kristlus on siin armastuse ja hoolivuse põhistaja. The only way to be happy is to love. Unless you love, your life will flash by. Do good to them. Wonder. Hope.

Lost man walking

Ja on täiesti selge, mida Malick peab Heaks: emalik hool ja armastus, loovus, mis võimaldab iseennast ja ümbrust kujundada/kujutada kui kunstieost. Inimene peab olema see kunstnik (jumal on meis kõigis), kes loob Kaosest Kauni Korra … Siit tuleb sisse ka tugev piiritlemine mehe ja naise rollide vahel: mees on distsiplineeriv, piirav, karm, jõuline; naine on hell ja hea ning loovust õhutav/õhkav. “Elu puu” soorollid on niivõrd kindlapiirilised, niivõrd võimsalt väljajoonistatud, et tekib tahtmine veidi lihtsustamise kallal norida … Kui tegemist on illustratsiooniga kõigi meie olemusest … Kuid positiivsem oleks ehk lugeda meest-naist/ema-isa pigem kui vastandlike väärtuste representatsioone, kehastusi konkreetes inimestes – lugeda tegelasi kui kujundeid, kes töötavad üheskoos oma keskkonnaga, et moodustada Sümbol, Terrence Malicki Suur Narratiiv-Poeem.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s