Ohtlik sõit

Drive

USA 2011; lavastaja Nicolas Winding Refn; stsenarist Hossein Amini; osades Ryan Gosling, Carey Mulligan, Bryan Cranston, Albert Brooks, Ron Perlman, Oscar Isaac, Christina Hendricks

Olles vaadanud Refni “Bronsonit“, võib “Drive” tunduda sellele mõnevõrra vastandlik. Esimene on kiire, kujundeid täis topitud, kujutisi võimsas tempos vahetav, nii et võib näida justkui struktuuritu sürrealistlik pilt agressiivsest psüühikast. “Drive” seevastu on lausa mediteerivas tempos, fotograafilise täpsuse ja perfektsionismiga stseene loov, tegelaste emotsionaalsust ja käitumist aegluubis kujundav, maheda ja ülendava muusikaga kogu nähtavat maa pealt kõrgemale tõstev. Kuid needsamad Refni perfektsionistliku stiili elemendid on juba olemas “Bronsonis” – vaadake kas või millise intensiivsusega Tom Hardy töötab üheskoos kiirusepiirangut ületava kaameratööga; kõik tundmused ja afektid, üürikesed eneserefleksiooni hetked on tugevalt välja joonistatud.

Just see intensiivsus, mis läbistab igat stseeni ja kaadrit, on “Drive’is” pandud aegluupi ning see toimib seetõttu veelgi sügavamalt, luues ainuüksi visuaalse kujutisega võimsa hingetungiva pinevuse. Ühesõnaga, asi ei ole plahvatuste suuruses, vere rohkuses, tagaajamiste pikkuses, mõlgitud autode hulgas, vaid peategelase pilgus, vaates teda ümbritsevale reaalsele. Peategelase pilk … on Ryan Goslingi vaikiv Driver, kes ütleb vaevalt mõned sõnad, kuid kui ütleb, siis teab kogu maailm, et tal on tõsi taga … Ehk tõeline macho-klišee, mis võiks tunduda labane, kui ei oleks tekstipoolset teadlikkust iseenesest, teadlikkust enese klišeelikusest, mis võimaldab karmi mehe arhetüüpi veel enamgi üle keerata ning lisada sellele järgmine paljukasutatud tüüp: melodramaatiline kangelane, kes saab päästetud armastatud naise poolt. Kogu filmiajaloo karmide, vaikivate, sügavalt armastavate karakterite meri tungib Goslingile peale, kuid ta ei lase end sellest segada – ta ühineb filmikeelega laseb rääkida kujutisel ning helil, lastes deemoni välja üürikestel traumahetkedel, mil Reaalne välja pääseb ning sümboolne rebeneb (siin võiks rääkida isegi seostest Lynchi tehnikatega).

Nagu hiljuti kirjeldatud “Elu puu” Malicki jaoks, nii on “Drive” Refni jaoks kahtlemata kõige puhtam teos kunstilises mõttes, milles on esiplaanil eelkõige elementide süntaktika, omavaheline kombinatsioon ning semantiline plaan väljendub eelkõige seoses teiste filmidega ning autoritega. “Drive” ei ole pildike elust, see on elu ning filmi eneseteadlikult mudeldav teos. Mis ei tähenda sugugi plagiaati, “epigoonlust” kaheksakümnendate “originaalsete” autorite suhtes, vaid teatud eluhoiaku stiliseerimist, teatud väljenduslaadi, tegevusviisi kujundamist, isiksuse vormimist. Kas see võib olla elu kui eneseteadlik kunstiteos, mis on avatud reaalse traumadele, mis sunnivad iga kord end uuesti leiutama, kujundama ning mis on samas selle kunstiteose olemasolu põhjuseks (enesestiil kui trauma-kujundus)? Võib-olla liiga lihtsustav ja skemaatiline tõlgendus, sest siin on kindlasti järgmistel vaatamistel rohkemat leida (üle tõlgendada?). Aga seni – ootame vabastavat silmapilgutust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s