Black Heaven

L’autre monde

Prantsusmaa, Belgia 2010; lavastaja Gilles Marchand; stsenaristid Gilles Marchand ja Dominik Moll; osades Grégoire Leprince-Ringuet, Louise Bourgouin, Melvil Poupaud, Pauline Etienne, Pierre Niney, Ali Marhyar

Kaks noort, suvepuhkusel rannas hullates, leiavad riietuskabiinist mobiili, millele helistab keegi Dragon, öeldes, et ilmselt ta poleks pidanud helistama, kuid ta tahtis nii väga kuulda vastaja häält … Ilmselt poleks vastaja(d) samas ka kuulama, sest jälitades telefoniomanikku, Sami, ja Dragonit, satuvad nad peale enesetapukatsele, mille nad katkestavad ja päästavad niimoodi Sami elu. Noormees, Gaspard, muutub Sami suhtes peagi kinnismõtteliseks, muudab Sami oma unistuseks, mis peab tingimata reaalsuseks saama. Nii unustab ta oma armsa Marioni ja avastab, et Sam veedab aega virtuaalses keskkonnas nimega Black Hole, kus ta ka oma suitsiidipartneriga kohtus.

Nii kuidas virtuaalsest Samist saab reaalne Audrey, saab Gaspard’ist virtuaalne Gordon, imaginaarmina, kes peab Audrey Sami kaudu juhatama Gaspard’i voodisse. Näiliselt võib-olla süütud ihad moodustavad kokkujoostes palju tumedama võrgustiku, kui film alguses näitab: “L’autre monde” esitab noorte seiklust suvises Pranstsusmaal, mis peaks viima naudingute ja lõbuni, seikluslikult veedetud suvevaheajani. Kuid sisestatuna virtuaalsesse ruumi, n-ö topeldades oma sümboolse ruumi, transformeerivad karakterid ka oma iha tegelikult enesest sõltumatult – ohtlikkus ja surm (lahutamatult seksuaalse unistusega) saavad peamiseks juhtivaks jõujooneks. Mistõttu ei tahaks filmi võtta kui valmi võrgus/internetis varitsevatest ohtudest, vaid pigem inimeses endas kohalolevatest ohtudest, mis saavad võimaluse paljuneda seoses isiksuse paljunemisega.

“L’autre monde” esitab selle tumeduse väljahiilimise väga väljapeetult, nii et vahel ei olegi aru saada, kui mõni vägivaldne otsus on juba sündinud – ning seetõttu mõjub ootamatult, uudselt. Kui filmile läheneda kui thrillerile, millele on vaja üllatuslikku lahendust, siis ei ole iseenesest raske konstrueerida õiget lõppu, kuid kui hakata vaatama puhta lehena (nii kuis võimalik), säilib pinge piisavalt kaua, et saada rahuldus ihade moondumiste mängust. Kuigi kahjuks, kahjuks viib see ka (nagu enamasti) tõdemusele mis on tegelikult need õiged moraalsed-eetilised valikud, mis on hea. Aga õnneks ei ole see niivõrd pealetükkiv, et hakkaks toimima repressioonina.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s