Lühivaatamised 7

Noor ja puhas

Phenomena

Itaalia 1985; lavastaja Dario Argento; stsenaristid Dario Argento ja Franco Ferrini; osades Jennifer Connelly, Donald Pleasence, Patrick Bauchau, Daria Nicolodi, Dalila Di Lazzaro

Üks asi, mida taolises õõvastava atmosfääri poole püüdlevas filmis tuleks vältida, on aeglase ja potentsiaalselt hirmutava uneskõndimise-kogemuse ajal hakata Iron Maidenit mängima – automaatselt on õudus muutunud rokkvideoks, mis sellest et Maideni teemadki on deemonid ja nõnda edasi. See selleks. Noor Connelly seikleb läbi maaliliste mägede-maastike ning suhtleb putukatega, kes ju enamasti ikkagi filmitegelastele halba soovivad. Kuidas saab küll vaimsel tasandil putukatega kommunikeeruda?!?!?! Aga vahet ei ole, sest tegemist üleloomulikkusega, super-natural. Mõrvar luusib mägede kauniduses ning lõikab inimolenditel päid otsast, hirmukeskkonnas sildistatakse noor peakangelanna hulluks ja ohtlikuks ning nii on tema süütus proovile pandud. Ta peab tõestama raskete katsumuste, kurjusega võitlemise läbi, et tema putukakommunikatsioon on jumalast, puhtast loodusest, mitte saatanas, et tema võime on hingeline. Vägagi kristliku alatooniga deemonifilm. Atmofäär on muidugi võimas, üheskoos muusikaga (v.a IM) ning piisavalt mõjuvate veriõuduskoletisehetkedega. Kokkuvõttes, korralik kaheksakümnendate õudukas.

I know you will. I'll help you.

Kisses

Iirimaa 2008; lavastaja ja stsenarist Lance Daly; osades Kelly O’Neill, Shane Curry, Paul Roe

Milline laps ei oleks oma elus vähemalt korra mõelnud kodust ära jooksmisele? Et otsima minna oma tõelist eluteed, et alustada iseseisvat elu, elu kui seiklust, suurejoonelist eluteed? Siin on asi tegelikult palju tavapärasem ja karmim (unistus ja tegelikkus ikkagi kaks eri asja). Dylani vanemad kaklevad pidevalt ning ükskord, üritades neid lahutada, tõmbab Dylan enda peale isa raevu. Naabritüdruk päästab poisi ning üheskoos suundutakse tänavaellu. Mida kujutatakse – niivõrd kui laiemale publikule mõeldud filmis võimalik – ilma liigse romantismita: raske, pettumusliku, väsitava, vaese, ohtliku, tühjana. Noortel on loota ainult teineteise peale, kuid loomulikult seoses katsumustega mureneb veidi tugevaimgi suhe. Aga tugev suhe muutub selles lõpuks veelgi tugevamaks. Piisavalt realistlik draama kahe noore katsumustes, elluärkamisest keset ebameeldivusi. Meeldivuste leidmised. Iseeneses. Peaosatäitjad olid väga head, loodetavasti kasvab neid edaspidi rohkemat kui tänaval jõlkujad …

Pimeduseahv

Don’t Be Afraid of the Dark

USA, Austraalia, Mehhiko 2010; lavastaja Troy Nixey; stsenaristid Guillermo Del Toro ja Matthew Robbins; osades Katie Holmes, Guy Pearce, Bailee Madison

Filmi lavastajaks Troy Nixey, kuid film näeb välja täpselt nagu oleks toolis istunud Del Toro. Ehk selle vahega, et atmosfäär ei ole niivõrd hirmuäratavalt kaunis ning filmi peategelasest laps ei suhtle teisi hirmutavate kollidega, vaid on samuti sirgjooneline ohver. Miskipärast küll meeldib lapsele pimedas passida, nii et kollid suudavad ligi hiilida, kuid täiskasvanud panevad tuppa sisenedes alati tuled põlema, mistõttu laps näib vaimselt üsna ebastabiilsena. Üldsegi, võiks rohkem tulesid põlema panna. Aga siis ei oleks ju õudusfilmi. Stoori: perekond kolib suurde vanasse majja ning väike tüdruk päästab valla Kurjuse. Tavaline. Teostus: tavaline. Panustatud on rohkem ehmatustele ja pisikestele tülgastavatele kollikestele, kui tõelistele hirmudele, psühholoogilisele traumale suhestudes võõra, õudse keskkonnaga (vrd nt “The Decent“). Paar karjatust. Suurt muud midagi. Liiga palju kolli.

Vaprust täis

The Eagle

UK, USA 2011; lavastaja Kevin Macdonald; stsenarist Jeremy Brock; osades Channing Tatum, Jamie Bell, Donald Sutherland, Istvan Göz

The eagle is not a piece of metal. The eagle is Rome. Kotkas on niisiis leegioni, mis kaduma läinud lipp/vapp/vms, mida meie kangelane, alandatud-tagandatud sõjaväelane (kahtlemata kõige õilsam elukutse Roomas) otsima läheb, lootes mägedest ja tundmata maadest leida ka kadunud leegioni. Ja isa kaotatud au. Ja enda. Ta asub teele üheskoos orjaga, kellest saab tema parim sõber – loomulikult. Nad kohtavad võõraid rahvaid ja ka omasid, kes ammu unustanud Rooma ja selle au. Nad kohtavad katsumusi, nagu ikka. Ja meie samal ajal, kohtame ikka ja jälle seda sama filmi: mehed lähevad katsumustesse, kaklevad ja naasevad kangelastena. Nojah, ei nagu midagi. Peaosaline Channing Tatum näeb veidral viisil välja justkui paistetanud Josh Hartnett, mis teeb tema tõsiselt võtmise veidi raskemaks, kui filmi tooni arvestades vajalik oleks. Jah, “The Eagle” tahab, et teda tõsiselt võetaks, et tema inimlikkuse-avastamistele-kaotamistele kaasa elataks – ning selles vist ongi tema viga. Liiga keskpärane, et tõsiselt võtta ja endast liiga heal arvamusel, et sirgjooneline saast olla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s