‘Mina’ sajand

The Century of the Self

UK 2002; lavastaja ja stsenarist Adam Curtis

Lühikokkuvõte: vaade sellele, kuidas inimeste “mina” (subjekti) on kahekümnenda sajandi jooksul kujundatud – teadlikult ja manipulatiivselt moondatud rahateenimiseks ning poliitilise võimu saavutamise/säilitamiseks. Algallikaks on võetud Sigmund Freud ning tema teooria mitteteadvusest kui “ratsionaalse ego all pulbitsevast ohtlikust ihalejast”. Freudi sugulane Edward Bernays tuli Ameerikasse, lõi avalike suhete valdkonna ning tõi propaganda poliitikasse. Edasi tulid korporatsioonid, presidendid, natsid jne. Ühesõnaga, kõik mis takistab inimesel ja ühiskonnal, õigemini inimühiskonnal kui tervikul, areneda.

Üks asi, mis silma hakkas ning mis 20ndale sajandile on ilmselt uudne, on valitsemine inimeste ihade põhjal, varasemalt – kui mõelda nt kas või Kantile – oli probleemiks see, kuidas valitseda nendest hoolimata. Sellise valitsemise/marketingi aluseks olid loomulikult üsna primitiivsed Freudi-tõlgenused. Näiteks: Bernays küsis – miks naised ei suitseta? Vastus: sest sigaret on fallose sümbol, järelikult tuleb see muuta vabaduse sümboliks, n-ö “naise falloseks”. Olgu sellega, kuidas on, kuid asi töötas, Bernaysi kuulsus kasvas ning varsti oli mees poliitikas (nt operatsioon Banaanivabariik Guatemalas). Aga asi ei ole vaid selles, kuidas ära tunda, mida inimesed ihaldavad, vaid selles, kuidas toota uusi ihasid, kuidas panna inimesed ihaldama seda, mida nad ei ihalda? Vastus: siduda absoluutselt igasugune toode inimese “isega”. Kui sa istud sellesse autosse, saab sinust terve kogukonna ilusaim mees/naine. Ostes seda pesupulbrit, saab sinust täielikum inimene.

Ühelt poolt loomulikult võltsihade tootmine. Kuid mis on inimese tegelik iha ja selle objekt? Vastus: ei ole vastust. Inimese iha on suunatud sellele, mida kultuur/ühiskond toodab – või: sellega opositsioonis. Kuid alati ühiskonnaga seotud, sotsiaalne, mitte kunagi individuaalne. Milles Curtise film õnnestub, on täpselt see, et näitab, kuidas 20nda sajandi jooksul indiviid lahutatakse ühiskonnast, tekib mingisugune fundamentaalne müüt sootsiumist/kultuurist eraldatud inimesest, kes võib teha, mida iganes soovib ning nõuda ühiskonnalt, mida iganes hing ihaldab, sest iga indiviid on eraldi kõige tähtsam. Huvitav, miks on vasakpoolsus siiani niivõrd põlu all? Miks on ühiskondlikkuse nimel tegutsemine midagi niivõrd vastunäidustatut (kuidas nt ameeriklased hakkasid vastu tervishoiureformidele või kuidas teeparteilased kisavad – “miks peame meie maksma mingite luuserite majalaene?!”)? Mina, mina, mina. Sajandi mina.

Bernays

Üks asi, mis natuke häiris, oli näiteks Freudi, Bernaysi ning mõningate teiste mõnetine demoniseerimine: poleks Freudi olnud, oleks asjad hoopis teistmoodi ning me elaksime palju-palju paremas ühiskonnas. Umbes nii võis filmist välja lugeda. Bernaysist näidati pidevalt võimalikult kurikavalat pilti ning pandi taustale mängima õudusfilmimuusika. Nojah, tähelepanu on vaja võita. Mõningaid ihasid peab isegi ihamajandamise vastane film täitma?

Järgmine häiring: seoses selle demoniseerimisega tuuakse ehk välja liiga sirgjoonelised, üks-ühesed suhted manipulaatorite ning “väikeste inimeste” vahel. Bernays ütleb ja inimesed muutuvad. Kuigi sellele on vahel vihjatud (eriti seoses 60-70ndate enesevabastusliikumistega), ei ole põhjalikumat seostamist eriti üritatud – räägin sellest, mida Foucault nimetab ‘vastukäitumisteks’. Need on alati vastandatud valitsevale ratsionaalsusele, kuid alati sellega seotud (ütleme nt antikonsumeristlikud liikumised), ning just vastukäitumiste põhjal, neid koondades on võimalik need 1) sulandada olemasolevasse ratsionaalsusse (neoliberalistlikku, turumajanduslikku) või 2) koondada uueks ratsionaalsuseks. Teine variant eeldaks juba väga suurt nihet, murrangut. Turumajanduslik süsteem on enamasti niivõrd paindlik, et suudab igasugused revolutsioonilised katsed enesesse sulandada, turustada. Nii on näiteks võimalik müüa antikonsumerismi. Paljud uued tehnikad, mida inimeste minade mudeldamiseks kasutatakse, on just selliste ‘vastukäitumiste’ tulemus, mitte “võimuomajate” manipulatsioon; nende transformatsioon turustatavatesse vormidesse, mitte tühja koha pealt loodud võimuavaldus.

Just nende transformatsioonide, absoluutselt kõige turustamises on kapitalistlik süsteem tõeliselt võimas. Filmi järgmine õnnestumine: näitamine, kuidas ka poliitika on muutunud põhimõtteliselt turumajanduse vahendeid kasutavaks “äriideeks”. Mis tähendab, et tegemist ei ole enam ühiskonna korraldamisega tegeleva institutsiooniga, vaid üks korporatsioonide haru. Kui poliitika hakkab kasutama sama turuloogikat – pidev uuendus, iga päev uued ihad, nendele vastavad uued tooted, iga üksik tarbija on kuningas -, muutub demokraatia põhimõtteliselt võimatuks. See muutub loosungite ja naeratuste ning hirmude müümise firmaks. Žižek küsib: kas on võimalik revolutsioon süsteemis, mis ise põhineb pideval revolutsioonilisusel? Vaatame, kuidas läheb Wall St okupeerijatel, kes on juba paljunenud pea üle maailma, ning kes põhistavad end kollektiivsusele, mitte indiviidile. Kas õnnestub turumajandusel nemadki okupeerida?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s