Uinuv kaunitar

Sleeping Beauty

Austraalia 2011; lavastaja ja stsenarist Julia Leigh; osades Emily Browning, Rachael Blake, Ewen Leslie, Peter Carroll, Chris Haywood, Hugh Keays-Byrne, Eden Falk

Traditsiooniline „Uinuv kaunitar“ on lugu sellest, kuidas tütarlaps magab ning ootab oma printsi, kes ta suudlusega üles ärataks. See on lugu igavesest noorusest, unistustest, armastusest ja loomulikult ilust. Kuid mis on ilu, eelkõige: mis on naise ilu? Mitte igaveses ega transtsendentaalses plaanis, vaid siin ja praegu, selles kultuuris, milles meie praegu elame. Üheks seda ilu loovaks narratiiviks on just lugu uinuvast kaunitarist: passiivne naine ootab alasti, kuni tuleb mees ning äratab naise tõelisele elule; naine ootab mehe armuavaldust, armuandi, ootab, et mees tuleb ja sõna kahes mõttes annab naisele armu, et viimane ei peaks enam kannatama igaveses tühjuses ekslemises ja üksiolemises. Ehk: mehe võim naise üle ning selle kaudu armastus ja ilu; naine saab naiseks mehe armust.

Prints

2011. aasta „Uinuv kaunitar“ pöörab selle põhjenduse/õigustuse teistpidi: naise passiivsus saab mehe võimu poolt vaid süvendatud suuremasse mõttetusse; igasugune katse kutsuda esile ilu puudutusega, suudlusega, vaid vormib naise kesta ning õõnestab selle tähendusest – “päästev” puudutus sunnib naise igavesse kordusesse; päästja vägivald muudab naise ‘erootikaks’, mis on lahutatud tegelikust naisest ja mis kuulub ainuüksi mehele, vaatajale, vormijale – muutes selle ‘erootika’ samas ka täielikult ebaerootiliseks, vormiks ilma sisuta.

Objekti mudeldamine

Emily Browningu mängitud Lucy, kes nõustub rahateenimise eesmärgil ennast mõneks tunniks koomasse panema ning laskma impotentsetel vanameestel endaga teha kõike – v.a penetratsioon -, ei saagi seda tausta arvesse võttes olla ‘karakter’: terviklik, emotsionaalne, oma (elu)narratiiviga eksisteeriv indiviid. “Tegelikku”, “tõelist” Lucyt ei eksisteeri: ta on “printside”, vaataja, lavastaja poolt konstrueeritud üldmõiste ‘erootika’, või ‘naine’, või ‘seksuaalsus’. Igal juhul mitte karakter. Julia Leigh loodud taoline naisekuju võib nii mõnegi jaoks olla solvav: kuidas saab üks (tänapäeva) naine lasta endaga niimoodi käituda?! Kuid tegelase tühjendamine igasugusest sisust, tema determineeritus vaid välise vaatleja/vaataja vormimise poolt on ühtlasi ka põhjuseks, miks muutub see tegevus ise mõttetuks. Seksuaalsuse, erootika, naise taoline vormi valamine, paljastamine tähendab, et libiseb käest see, mida üritatakse kindlalt oma haardesse saada: see ainukordne tegelik naine, konkreetne isik. Mis tähendab, et vaataja, “päästja” jääb tühjade kätega, iha jääb rahuldamata ning tuleb leppida vaid iseenese täitmata fantaasiatega. Jättes naise objekti tasandile, tunnistamata teda kui subjekti, jääb alles vaid raamitud tühjus, puhas märk.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s