Poiss jalgrattaga

Le gamin au vélo

Belgia, Prantsusmaa, Itaalia 2011; lavastajad ja stsenaristid Jean-Pierre ja Luc Dardenne; osades Thomas Doret, Cécile de France, Jérémie Renier, Fabrizio Rongione

Mida oleks elult oodata ühel poisil, kelle isa on ta just maha jätnud ning kellel ei ole oodata mingisugust armastust? Või lähedust. Keda ümbritsevad külmad kooli- ja sotsiaaltöötajad, kelle jaoks poiss on kõigest järgmine keha, kes tuleb üles kasvatada ning ühiskonda lahti päästa. Kontakti, ükskõik millega ja ükskõik kellega, kes/mis vähegi tähelepanu üles näitab. Kõigepealt, jalgratas. Isa on ka selle maha müünud, lisaks oma pojale. Poiss (Cyril, Thomas Doret vägagi realistlikus-loomulikus etteastes) viskub lausa meeleheitlikkusse otsingusse, et taasomastada ratas, mis tähendab – ka tema ise, tema elu, tema liikumisvõime keskkonnas.

Isa ja ratta otsinguil ristuvad Cyrili teed kauni ja sõbraliku Samiga, kellele poiss sõna otseses mõttes kaela hüppab ja väga otseselt küsib: “Kas ma võin sinu juures nädalavahetusel olla?”. Vot nii otsekohene ja aus on nii filmi peategelased kui terve film ise. Cyril ei ole mingisugune nunnu 11aastane, kes võidaks vaataja südamed oma kutsikasilmse pilguga ning nukra olekuga, mis nii mõnigi kord lastele juurde pannakse, muutmaks nad “täiskasvanumaks”, lisamaks karakterile elukogemust jne. Cyril on, võib öelda, on sõna otseses mõttes kujunemises: ta läheb kaasa igasuguse ühenduslüliga, mida keskkond ja kaasinimesed ning tema enese impulsid talle pakuvad, puudub eneserefleksioon – Cyril hüppab ratta selga ning liigub, et liikuda, mitte selleks, et kohale jõuda, et jõuda valmis isiksuseni, kes juba enesekirjelduse tasandil ollakse. Tähtsaim on dünaamika.

Mida tähendab see “aus dünaamika” filmi vaadates? See tähendab, et mitte kunagi ei tea, kuhu välja jõuda, kui liikuma hakatakse; ei tea, kelleks saadakse, kui midagi ütlema asutakse. See ei tähenda loomulikult, et ei oleks mingisuguseidki eesmärke – muidugi on Cyrili eesmärkideks saavutada oma isa hoolitsus jms, kuid alati on tegemist konkreetsete sihtmärkidega, n-ö vaheetappidega, mis võivad hargneda paljudeks võimalusteks. Ei ole kuskil mingit ’isalikku armastuse’ kontsepti, mis tunneli lõpus helendaks ning kuhu jõudmata on elu *****. Selles mõttes võib öelda, et film tegeleb tõelisusega, konkreetsete probleemidega ja trajektooridega ühiskonnas. Näitab, kuidas mitte juhinduda kontseptidest, vaid konkreetsetest suhetest, vahetust kontaktist. Dardenne’i vennad kutsuvad ühele ausale vahetule sõidule hektilisse lapsepõlve. Mitte alati ilus, aga seda enam ausam film.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s