Inimlikkus

L’humanité

Prantsusmaa 1999; lavastaja ja stsenarist Bruno Dumont; osades Emmanuel Schotté, Séverine Caneele, Philippe Tullier

Eimiski

Juba Bruno Dumont’i filmi pealkiri asetab lavastajale ja vaatajale ette küsimusele, millele on pea võimatu vastata, ning täiesti võimatu anda ammendavat vastust: mis on inimlikkus? Pealkirjast edasi, sisenedes filmi, asetatakse vaataja vastamisi igava, halli, kõleda, lameda maastikuga Põhja-Prantsuse väikelinnas, mida mööda jookseb peategelane, kukub külmale, kivistunud mudale ning vahib tühjusse. Mitte kaamerasse, mitte vaatajale silma; see ei ole pilk, mis võiks midagi tähendada. See pilk vaatab mööda absoluutselt kõigest. Nendes silmades on tühjus. Hetke pärast, ja ehk hetk kauem, kui meile meeldiks, näidatakse jooksu ning pilgu hetkepõhjust, tapetud tüdrukut selle eimiski haardes, avatud kogu julmusele, milleks maailm võimeline on, milleks film võimeline on.

Karje

Filmi peategelast, väikelinna-politsinik Pharaon De Winterit iseloomustati ühes arvustuses kui tundlikku. Mulle isiklikult tundub, et õigupoolest on tegemist hoopis mehega, kes on täielikult võimetu tundma, kes on pidevates piinades, kes kannatab nii füüsilise kui vaimse väljakannatamatu valu käes just seetõttu, et ta ei ole suuteline ühekski emotsiooniks. Ta võib karjuda nii kõvasti kui jaksab, kuid see on kõigest inimlikkuse deemonlik moonutus. (Märkus näitleja kohta: Schotté’i ei suudaks ma ilmselt vaadata enam üheski teises rollis, niivõrd täielikult kehastus mees De Winteriks, et lausa valus oli teda vaadata; valus oli temale kaasa elada, teades, mis ootab ees tema peas, tema ümber – meie peas). Inimlikkuse üheks apektiks ehk võiks olla teistele kaasa tundmine, kaasa elamise võime. “L’humanite” peategelane, võiks öelda, isegi enam ei ela, veel vähem kaasa, ta liigub ringi maailmas, mis surub, mis rõhub, mis lämmatab, milles ei ole võimalik hingata, millest ei ole pääsu. Ta elab iseendas, oma pilgus, mis on täis tühjust. Ja meie peame maailma vaatama tema pilguga. Selles mõttes paneb “L’humanité” proovile vaataja kaasaelamisvõime, vaataja inimlikkuse, paneb vaataja mõtlema: kas ma üldse elan?

Elu

Selles vägivallas, julmuses (pehmemalt: proovilepanek) vaataja vastu läheb “L’humanité” lõpuni, sest siin ei ole ühtegi päästvat pilu, mille vahelt läbi lipsata õnnelikumasse maailma. De Winteri “sõbrad”, paarike Joseph ja Domino, elavad samasugust valulikku suhet: seks on mehhaaniline masina käimatõmbamine ning suhtlemine on kõigest tühjuse täitmine üksikute mõttetute sõnadega (“Je t’aime” kõlab siin kontekstis kui solvang inimlikkusele … …). Paar on De Winteri ihaobjekt, õigupoolest, suhe, puudutus, väiksemgi riive naise käe poolt on De Winteri ihalusobjekt: võib-olla suudab see panna mehe uuesti tundma, uuesti elama, uuesti suunama pilku mõnele inimesele, kes ei muutuks sellest pilgust koheselt ohvriks, kes ei oleks surnud? Kas sina oled surnud? Või on sinus veel veidi inimlikkust?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s