Valhalla Rising

Valhalla Rising

Taani, UK 2009; lavastaja Nicolas Winding Refn; stsenaristid Nicolas Winding Refn ja Roy Jacobsen; osades Mads Mikkelsen, Maarten Stevenson, Alexander Morton

Millele suundub mõte, kui vaimusilma manada ettekujutus viikingifilmist? Mudale, aktsioonile, sarvedele, kangelaslikkusele, mõttetule madinale – ühesõnaga, lootused on minimaalsed ning eelarvamused tõusevad taevasse. Kui aga viikingifilmile lisada nimi Nicolas Refn, siis tuleb ettekujutust märgatavalt muuta, tuleb hakata mõtlema veidrusele ja võõrusele [strange, estrangement]. Muda, aktsioon, kangelaslikkus ja vägivald jäävad loomulikult alles, kuid on muundatud, omandavad poeetilisuse ja sügavuse, omandavad luupainajalikud kvaliteedid, mitte puhtalt meelelahutuslikud ajusid pehmendavad omadused.

Luupainaja – ongi ilmselt parim sõna, mida “Valhalla” iseloomustamiseks kasutada. Filmi peategelane One Eye (“Pusherist” tuttav Mikkelsen) on võimas, tugev, jõuline, üksildane mees, kes ei räägi sõnagi, kelle suuvoodriks saab noor poiss, kes tajub “telepaatiliselt” (halb sõna siinkohal muidugi), mida One Eye mõtleb – ühesõnaga, lapsel on taaskord võime suhelda teispoolsusega, selle pimedusega, mis moodustab meie kangelase sisemuse, mis voolab temast välja üle kogu ekraani, rünnates vaatajat ning pannes tedagi kogema luupainajat. Astudes sisse lootusega kogeda hõlpsat taplus-meelelahutust, leitakse end psüühilisest ja füüsiliselt koormavast verevannist, ümbritsetuna põrgukarva pimedusest.

Kogu see põrgu, aeglaselt voolav mägine-mudane-poeetiline maastik, meestes pulbitsev vägivald, ahnus, verejanu on sisestatud Jumala riigi otsingute-vallutamise konteksti. Kogu oma rusuvuse, depressiivsuse, võimsa pingega, mis paneb igasuguse mehe plahvatama-tapma, muudab “Valhalla” igasuguse jutu Jumalariigist pehmelt öeldes irooniliseks. Viikingid, kes “kodustavad” One Eye, usuvad end olevat “lunastusretkel”: We are more than flesh and blood, we are more than revenge. We are God? Jumalasulased ei tea, et nende sees valitseb põrgu, kuid see teadmatus ei ole sugugi andestatav (nagu Kristus kunagi ütles: anna neile andeks, sest …) – see on meeste enese sisemine udu, millest väljapääsu ei ole. Kogu väline – maastik, udu, meri, pilved – on justkui väljapoole projitseeritud sisemine kurjus, mis ei lase läbi ühtki valguskiirt. Jumalaga ei ole siin midagi pistmist, see on esmaklassiline luupainaja, poeetiline õudusunenägu, mis kehastab jumalasulaste sisemist seisundit, vägivaldset õudust, verejanu. Isegi kõige avaramast ruumist saab siin selline kitsus, et hingatagi on raske.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s