Bullhead

Rundskop

Belgia 2011; lavastaja ja stsenarist Michael R. Roskam; osades Matthias Schoenaerts, Jeroen Perceval, Jeanne Dandoy, Frank Lammers, Barbara Sarafian

Belgia lihafarmer Jacky Vanmarsenille (Schoenaerts) süstib oma veistele illegaalset kasvuhormooni ning kasvatab iseennast samuti nagu oma veiseid – steroidide abil. Ebaseaduslik tegevus eeldab ebaseaduslikke tehinguid, millest viimane paneb liikuma sündmusteahela, mis ei jää kuidagi alla tõelisele tragöödiale. Jacky on tõeline mägi, lihastest pungil mees, kes ei tunne muud tööd peale liha(ste) kasvatamise, nii enese kui veiste. Teda ümbritseb hall ja rusuv flaamiõhkkond ja veisesõnnikuhais. Ta ei oska midagi muud oodatagi ega tahta, kuni pinnale või sügavale südamesse ilmub või tungib mälestus, mille kohta ei saa kuidagi öelda, et see ei oleks tervet Jackyt (ja tema lihaseid) sõna otseses mõttes determineeriv.

Tema saatus eemalehoidva, enesessesulgunud vaikse mehena, kelle ainus rõõm … kellel ei olegi absoluutselt ühtegi rõõmu … on ette määratud ühe sündmuse poolt ning seesama sündmus, nüüd uuesti toimudes, mälus taasesitatult, läbielatult, paneb tööle lootuse, et võiks eksisteerida vähemalt üks rõõm, üks unistus. Leppimine on kadunud ja pinnale kerkib viha, kõikehõlmav ja kogu maailma haarav raev. Pull ründab, hoolimata tagajärgedest, neile mõtlemata; raev juhib pulli. Jacky saab pulliks, sünnib uuesti sarvilise ründeloomana, kes ei oska arvata, et tema tegevusväli piirdub härjavõitluseareeniga ning punanase rätiku taga kivimüür, mille vastu pea paratamatult puruks lüüakse. Selline ongi ka õigupoolest tragöödia definitsioon: tegelane astub pea püsti ja teadmatult vastu saatusele, mis ta lömastab.

Kui mõelda mingile võrdlusmomendile, siis viimatinähtutest tuleb meelde “L’humanité“, mis ümbritses samuti oma peategelase maastikuga ning mälestusega, mis juhtis iga liigutust, mis takistas elamist – valikuid ja naeratusi. Roskami “Rundskop” on küll veidi rohkem artikuleeritud, sõnarohkem ja seetõttu veidi ligipääsetavam, lihtsamini jälgitavam, kuid see ei vähenda sugugi mitte filmi mõjujõudu. Mõlemad filmid on loonud traagilise keskkonna ja traagilise tegelaskuju neid täiesti tõsiselt võttes, ning mis tähtsam: seejuures mitte neid naeruväärseks muutes. Väga tihti jääb mulje, et (viimase aja) filmides on traagika loomiseks tarvis irooniat, naeru enese üle, vastasel juhul muutub traagiline tegelaskuju karikatuuriks, kes lihtsalt ei mõista, kuidas elus toime tulla. Ühesõnaga, suurepärane klassikaline tragöödia (tõsiseltvõetav) modernsete kujundite ja (tõsi)elu sündmuste kaudu.

PS. Naerul põhinevad tragöödiad ei ole loomulikult mitte kergemeelsed, vaid vägagi tõsiseltvõetavad – mõtlen siin pigem neid, kes oma tõsimeelsusepüüdluses lihtsalt ebaõnnestuvad, kukuvad teisele poole naeru, selle objektiks, muutuvad naeruväärseks (“Twilight”?).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s