Passion Play

Passion Play

USA 2010; lavastaja ja stsenarist Mitch Glazer; osades Mickey Rourke, Megan Fox, Bill Murray, Kelly Lynch, Rhys Ifans

Unistus

“Passion Play” on taoline film, mis tõestab ideaalselt tõlgendaja sekkumise olulisust: olenevalt vaatepunktist, mille tõlgendaja loob autorile, olenevalt sellest, millise kavatsuse tõlgendaja autorile omistab (sest ei eksisteeri sellist ühtset autori kavatsust, mis määraks teose olemuse, väärtuse, kavatsus on alati tagantjärele konstrueeritud), võib filmi väärtus oluliselt muutuda. “Passion Play” puhul on domineerivaks vaade, et tegemist on lihtsalt Hollywoodi kaanoneid reprodutseeriva lihtsa filmikesega, mis ei luba karakteritel areneda, jätab nad üheplaanilisteks ning esitab lugu lihtsustatud ning naeruväärsuseni ilustatud kujul. “Passion Play” kui naeruväärselt suurejooneline katse esitada mingi originaalne mõõde armastusest, lisades sellele lihtsalt tiivad ja muutes filmi multikaks, karikatuuriks, mis on isegi hullem kui “Transformerite” järjed, millest Megan Fox ennast välja võitles, et sattuda SIIA.

Vangistatud Ilu

Jah, õige kuulmine: Armastusele, armastusobjektile on lisatud tiivad. Megan Fox mängib tiibadega kaunitari, kes on pandud tsirkuses klaaskasti ning keda näidatakse raha eest. Endine muusik Mickey Rourke satub juhuslik teda nägema ning otsustab päästa Ilu. Kuid omenda naha päästmiseks sõlmib lepingu Saatanaga (Bill Murray gängster), kes omastab Ilu. Mickey peab uuesti asuma päästeoperatsioonile. Rohkem siin nagu polegi, kuid kogu näitemäng on tõepoolest esitatud sellise … noh, veidrusega ja ülepaisutatud lavastuse ning tõsidusega, et hakkab närima kahtlus: midagi on siin tõsiselt valesti, kui võtta filmi lihtsalt kui armastuse-kangelaslikkuse ülistust, siin peab midagi veel olema.

Põgene, vaba ...

Teine vaatepunkt: tegemist on kriitilise käsitlusega sellest, kuidas film, Hollywood ja (mees)vaataja ilu näevad, ning juba sellesama vaatamise aktiga vangistavad klaaskasti, deformeerivad, takistavad tiibu sirutamast ning muudavad tühipaljaks objektiks, mida võib vormida, kuidas iganes vaataja ihad ette dikteerivad. Probleem on aga selles, et ka siin jääb veidi halb maitse juurde: film tundub kuidagi liiga siiras taolise probleemipüstituse jaoks, liiga süütu (võib-olla kui viimane stseen unustada, ei oleks asi nii tõsine). Aga kui üritada filmile läheneda, et sellest midagi head leida (kuigi siiski problemaatilist, üsna tõsiste vigadega), siis tuleb omandada teine vaatepunkt; õigemini: tuleb omistada lavastajale teine vaatepunkt, kriitiline vaade Ilu ärakasutamise suhtes, sest vastasel juhul ei päästa isegi korralikud näitlejad, kes on vägivaldselt ära vormitud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s