Bellflower

Bellflower

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Evan Glodell; osades Evan Glodell, Tyler Dawson, Jessie Wiseman, Rebekah Brandes, Vincent Grashaw

“Bellfloweri” tutvustus laseb arvata, et tegemist on California päikese all aset leidva apokalüptilise thrilleriga, mis imiteerib “Mad Maxi”: kaks sõpra veedavad kogu oma aja ehitades leegiheitjaid ning valmistudes maailmalõpuks. Niipea aga kui filmi vaatama hakata, selgub, et maailmal ei ole sugugi plaanis lõppema hakata ning sõpradel on lihtsalt liiga palju vaba aega ning mõistus “moondunud” liigsest filmivaatamisest. Füüsiline maailm ei kao kuhugi, pigem on see liiga pingsalt olemas, liiga pealetükkiv – ohustab “maailma peas”; muudab inimesed (ennast)hävitavaks, vägivaldseks, hullumeelseks; asetab inimesed ühiskonna “ebanormaalsele” poolele.

Esimene pool filmist on üsna tavapärane suhtedraama: heatahtlik ning veidi naiivne (ja veidi “seiklushimuline”) Woodrow armub mitte-nii-naiivsesse Millysse; nad sõidavad, armatsevad (vaikselt, tagasihoidlikult, õrnalt …), pidutsevad, naeravad, kuni … ühel päeval rannas muutub taustamuusika pidulikust kurjakuulutavaks ning Milly pilk moondub sekundiga tüdinuks, igavlevaks. Selline kujutamine on filmi ehk mõjuvamaks tehnikaks: kuigi terve esimene pool tegelased lõbutsesid, lobisesid mõttetusi, suhtlesid kui tühjas kehad täis paljast õhku, suhtlesid, kuna neil polnud muud alternatiivi, siis ühe hetkega selgub, et kogu see maskeraad oli võlts, kõik ilusate noorte inimeste stereotüübilised käitumised (macho, beib, hull, korralik …) lagunevad ühe hetkega ning tähtsaks muutuvad kujundid, mida keegi teadlikult eneseloomeks ei kasuta, sest need ei allu enam inimese kontrollile, haaravad inimese täielikult endasse. Lõpetavad inimese maailma ja sunnivad haarama leegiheitja järele. Sunnivad ihaldama muud kui armastusväärset.

Teispool sõnu, kujundikeeles, teravalt vägivaldses pildifantaasias väljendub nii tegelaste enesekaotus, maailmakrahh kui ka Glodelli võimekus lavastajana. Süžee ei defineeri-dikteeri sugugi seda, mis ekraanil toimub; tegemist on võimsate kujundite vaheldumisega, mis lagundavad järk-järgult isiksust. Mistõttu võib filmi olla ka veidi raske vaadata – see vajub peale nagu tekk, mis blokeerib valguse, kuni enam ei saada aru, kus ruumis (ja kas üldse) asutakse. Ehk: where is my mind? Või: kus on see maailm, mis on minu peas? Nii mõnedki võivad kritiseerida, et Glodellil ei õnnestu kuni lõpun seda välja selgitada, esitada koherentset pilti maailmalõppu ootavatest noortest. Kuid maailmalõpu tajumine, tundub, on hoopis probleemiks. Ja tajumine ei ole koherentne alguse ja lõpuga narratiiv, vaid pidev otsing, killukeste kokkupanek; see ei ole mõtestamine, vaid läbielamine – eneselõpp, mitte “pelgalt” keskkonna; kuid viimane ka esimese kaudu: maailmalõpp algab meie peast.

Advertisements

One thought on “Bellflower

  1. Jah, maailmalõpp algab peast ja vahel see sinna jääbki, kuigi on hetki, kus näitaks seda maailmalõppu samamoodi filmina inimestele, kellele seda vaja oleks. Kuigi see lõpp kunagi ei realiseeru.

    Fantastiline film, tänud näitamast. Mul on halb komme end filmi tegelastega üks-ühele samastuda, seekord ühendusid ajuvõnked sajaprotsendiliselt Woodrow omaga. Kuigi niimoodi teha ei tohiks, hakkab elu häirima.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s