Over the Edge

Over the Edge

USA 1979; lavastaja Jonathan Kaplan; stsenaristid Charles S. Haas ja Tim Hunter; osades Michael Eric Kramer, Pamela Ludwig, Matt Dillon, Vincent Spano, Harry Northup, Andy Romano, Ellen Geer

Seems to me like you all were in such a hopped-up hurry to get out of the city that you turned your kids into exactly what you were trying to get away from. 

Planeeritud kogukond, planned community, keset Ameerikat, nimega New Granada, ehitatud keset tühjust – elu eimillestki. Igale poole, kuhu vaadata, torkab silma igavus ja tüdimus – unistused on kadunud, kuid depressioon on reaalne. Unistuseks oli luua ideaalne kogukond, milles kõik elavad koos harmoonias, teenivad pappi ning on teel võimsa jõukuse poole. Jälle, jälle, on tegemist lihtsa eksimusega, mida aga sooritavad pea kõik “unistajad” – turuhinnad ja käive on ainuke lahendus kõigile probleemidele.

Moraal, eetika, ühiskondlikud normid tulenevad inimeste jõukusest, mitte vastupidi. Tundub tuttav? Võib-olla üritatakse ka tänapäeval kõiki sotsiaalseid haavu parandada investeerijate sissemeelitamisega? Kas on see aga parandanud ühiskondlikku seisukorda ning vältinud meeleavaldusi, vastupanu ning mässe? “Over the Edge’i” puhul ei ole tegemist lihtsalt “pildiga ühest ajastust”, vaid siiani aktuaalse probleemipüstitusega – sotsiaalsest korrast välja arvatud, tähtsusetuks peetud grupi esilekerkimisega, mässuga välistajate vastu.

Siin on tegemist teismelistega, kelle ainsaks tegevuspaigaks “hoolikalt planeeritud” kogukonnas on laohoone sarnane noortekeskus. Terve ülejäänud linn on organiseeritud rahuldamaks täiskasvanute (eelkõige ärimeeste, keda linna pikkisilmi oodatakse) vajadusi. Ühesõnaga, noored, lapsed ei oma kogukonna silmis mingit tähtsust, kuni nad pole saanud täiskasvanuks. Nad ei ole inimesed, pigem mingisugused inimese, õigemini – kodaniku alged. “Elu on tähtis vaid niivõrd, kuivõrd see on kodanikustaatuse haihtuv eeldus.”

Man, one stick of dynamite would do it. Kui ei eksisteeri võimalust suhelda, kui korrakaitsjate poolt tulevad ainult süüdistavad sõnad ja teod, kui puudub igasugune vanematepoolne arusaamine, on kokkupõrge üsna vältimatu. Ma ei ütleks, et filmi lõpplahendus oleks ebausutav, või väheusutav. Tundub asjade üsna loomuliku käiguna, et inimesed lihtsalt ei pea väga kaua vastu, kui neid koheldakse justkui alamaid, kes kõnelevad täiesti võõrast keelt. “Over the Edge’i” üks parimaid omadusi ongi see, kuidas on suudetud panna mässumeelsed noored kõnelema oma keelt ning samal ajal teha see ligipääsetavaks. Noortele on võimalik kaasa elada, tunda, et kunagi on oldud sarnases olukorras; mingil hetkel on ilmselt enamikul noortest olnud oma “valitsejate” vastu vaid antagonistlikud suhted, väljapääs oli üksmeel mässu kaudu. Veidi dünamiiti ja kõik saab korda? Aga mida muud mõelda, kui keegi ei kuula ega kedagi ei huvita?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s