The Day After

The Day After

USA 1983; lavastaja Nicholas Meyer; stsenarist Edward Hume; osades Jason Robards, JoBeth Williams, Steve Guttenberg, John Cullum, John Lithgow

Aastal 1983 oli väga paljude inimeste arvates võimalik, et terve maailm võib hetkega hävida. Tänapäevaks teame, et selleks läheb natuke kauem aega, ning hoopis loodus on see, mis meid karistab, aeglaselt piinab, uputab üle, lennutab tuules, peksab vastu kosmilisi seinu, kuni me enam ei kannata. Ökokatastroof on palju kindlam fakt kui kunagine ideoloogiline tuumakatastroof. Ühesõnaga, inimesed olid lollid ja uskusid igasugust jama (kes ikka tahaks tervet maailma, sh iseennast hävitada?), ning tegid sellest jamast filme. Õppefilme.

Tõepoolest, “The Day Afteri” lõpust leiame, et eelnevad kujundid olid esitatud, andmaks inimestele mõista, millised tagajärjed võiks kaasneda tuumaplahvatusega, kui õudne oleks tuumasõda tegelikult. Seega esitatakse esimene pool filmist õnnelikke elusid, või lihtsalt elukäike, kes ka kuidagi hakkama saaad, ja on iseendaga rahul, et hing sees. Kuid: kõik on hirmul, sest iga hetk võib kellegi juhuslik näpp vallandada raketi, millele järgneb juba kausaalses põhjuseahelas vastureaktsioon. Nii maailma sünd kui häving saavad alguse juhuslikkusest. Nii et see on välditav. Seega, edasi, nõrganärvilised, ärge vaadake, tegemist on võimalikult häirivate kujutistega. Kuid kas neil kujutistel on ka mingit muud väärtust peale 80ndate hirmu representatsiooni, peale mingi “veidra” maailmaseisundi ja -pildi välja joonistamise?

Tänapäevast lähenedes ja otsides midagi muud peale ajaloolise dokumendi, nimelt kunsti, jätaksin esimese poole üsna rahulikult unustusevalda, kuna ei ole piisavalt mõjuvalt suudetud esitada seda hirmu, mis kriibib inimeste tavalise elu-olu all, mis peaks neid sisemiselt sööma. (Ent võib-olla olid inimesed juba harjunud sellega elama, nad ei pannud enam tähele?) Kuid post-tuumaseensed kujutised lähevad märksa efektiivsemaks. Vaikne mandumine peale plahvatust on esitatud, võiks öelda, isegi poeetiliselt – vajub unustusse ka see, et tegemist on 80ndatel tehtud telefilmiga, ning tõesti hakkab midagi hinge kriipima. Tähendab – film mõjub, isegi tänapäeval. Hakka või mõtlema, et võib-olla valitseski maailmas ka juba siis reaalne oht.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s