Koduabiline

The Help

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Tate Taylor; osades Emma Stone, Viola Davis, Octavia Spencer, Bryce Dallas Howard, Jessica Chastain, Allison Janney, Sissy Spacek

Your eggs are dying. Would it kill you to go on a date?

You is kind. You is smart. You is important. Kordab koduabiline Aibileen (Davis) oma kasvatatavale võõrale lapsele iga kord kui ema temaga riidleb, nahutab või niisama alandab. Laps vastab seepeale, et Aibileen on tema tõeline ema, bioloogiline ema on kõigest kuri nõid, kes majas käsutab. Kuri nõid, kes käitub oma koduabilisega kui orjaga, viimane õigupoolest ei olegi palju rohkemat kui ori. Palka makstakse üüratult vähe, iga sõna, mis Proua suust tuleb, on puhas kuld, vastata on võimalik vaid “Yes, Ma’am” – fraas, mis võiks vabalt olla 1960ndate alguse Mississippi iga koduabilise pärisnimeks. You is kind. You is smart. You is important. See on fraas, mida Aibileen ütleb samavõrd palju iseendale kui võõrale lapsele. Lihtsalt selleks, et säilitada mingisugunegi eneseväärikus.

What?! Have you lost your mind, Minny?

Noor Skeeter (Stone) on isepäine (loomulikult!) preili, kes ei kuula vanemate ega ka “tähtsate” eakaaslastest snoobide sõna ega soovitusi ning kannab teistsugust soengut! Ei, tegelikult see on ilmselt lihtsalt identifikatsiooni-markeriks, et teda filmis kui iseseisvat ära tunda. Õigupoolest tahab ta saada kirjanikuks ning töötades kodutööde nõuannete rubriigis, otsustab kirjutada raamatu koduabiliste-orjade perspektiivist, et inimesed teaksid, mida viimased läbi peavad elama, kui vastikud bossid neil on jne. Aga tegelikult on muidugi tegemist tõsiste probleemidega: kui ikka sulle ehitatakse majasse omaette peldik, et sinu nahavärv puhtale valgele pinnasele üle ei kanduks, hakkab midagi sisemuses keema või sureb hoopis ära. Õnneks, kooskõlas teiste samal ajal toimuvate protsessidega kodanikuõigusliikumistes, läksid naised keema. Üheskoos represseeritud grupile solidaarse domineeriva grupi liikmega tunnevad naised, et muutus on võimalik, ja kohe!

No, you heard me: eat ... my ... shit.

See “kohe!” oleks asi, mida filmile kõige rohkem võiks ette heita. See “kohe” käib ilmselt kaasas teatava poliitilise korrektsusega, mis taolise rassismiteemalise filmi tegemiseks tarvis on. See tähendab, et isegi kõige halvemad inimesed-orjapidajad (Howardi Hilly eriti) mõistavad lõpuks, et nad on olnud ikka erilised sead ja edaspidi “enam nii ei tee”. Mis tähendab ka, et peale filmi lõppemist oleks justkui probleemid lahendatud, kuigi võiks ju eeldada, et võitlus alles algab; ülestõusule peab ju järgnema truudus võitlusele, et mitte unustusse vajuda. Aga jah, lõputiitrite ajaks oleks justkui kodanikuõigused lõplikud kätte võidetud ja elu ilus ning kõik on oma õppetunni kätte saanud. Seega on “The Helpil” suurepärane võimalus korjata nii mõnigi Oscar (või vähemalt kandideerida paljudele), sest tegemist on suurepärase moraalilooga sellest, mis on õige ja mis on vale, mis on must ja mis on valge … Viimasel opositsioonil ei ole muidugi midagi pistmist nahavärviga, vaid iga inimese sisemise karakteriga, mis teda paratamatult õigele teele juhib, vähemalt vahetult enne surma.

Advertisements

One thought on “Koduabiline

  1. Tiiu

    Tänud viitamast, et oled kolinud wordpressi, kartsin juba, et sinu sulg on loobunud kirjutamast. Kes sul päises pisardab, kas Audrey Hepburn? Ei pea vastama:)
    Subscribin su!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s