Nahk, milles ma elan

La piel que habito

Hispaania 2011; lavastaja ja stsenarist Pedro Almodóvar; osades Antonio Banderas, Elena Anaya, Marisa Paredes, Jan Cornet, Roberto Alamo

The things the love of a mad man can do.

Everything is a copy of a copy of a copy … See (popkultuuri jaoks) Palahniuki kuulsaks tehtud fraas sobib imehästi kokku võtma Almodóvari uusimat filmi, milles kõik originaalid on hävitatud ning kõik tegelased on valmistatud: filmi materjaliks ei ole mitte reaalsus, vaid kunst – kunst, kuidas valmistada inimesi, kehasid, identiteete. Siin ei ole, julgeks öelda, ühtegi inimest, kelle inimnaha all elutseks sellele vastav inimene. Sest ei saa öelda “tegelik” või “tõeline” inimene, sest sellist arhetüüpset figuuri lihtsalt ei eksisteeri – on olemas stereotüübid, keda pidevalt luuakse, muundatakse ja mille järgi konkreetseid inimesi vormitakse, piiritletakse, vägistatakse. On olemas ilu, inetus, noorus, vanadus, moondumus, normaalsus jne – kui kedagi kohata, on need enamasti ikka esimesed tunnused, mille järgi kirjeldame, mille järgi konstrueerime. Kuid samas, ei olegi teist võimalust, sest indiviidi ilma üldistusteta ei eksisteeriks. Kõik peabki olema koopia, et üleüldse saavutada mingisugunegi originaalsus.

Art keeps you free.

Mis teeb siis Roberti (Banderas), kuulsa ilukirurgi töö ühe indiviidi kallal hukkamõistetavaks? Kui üldse. Robert röövib Vicente, kes “vägistas” tema tütre, kes seejärel hullumajja sattudes aknast alla hüppab. Robert on kaotanud oma naise, keda ta meeleheitlikult üritas taastada põletushaavadest, mis ei jätnud jälgegi, et naisel oleks kunagi nahka eksisteerinud. Naine hüppas samuti aknast alla. Nüüd on käes Vicente kord saada vägistatud, kogu maailma pattude eest, mis kunagi inimkond on korda saatnud. Nüüd jõuame teaduse ja kunsti juurde: kas Robert eksperimenteerib oma tunnete rahuldamiseks – kas tal on niivõrd hõlmav hõllandus oma naise ja tütre järele, et ta peab looma nende sünteesi, et edasi elada, mistõttu on tütre vägistaja õigustatud objekt? Kas kõige sügavamate tunnete mõjul on õigustatud inimeste kunstistamine?

Soy Vicente

Või on Roberti puhul tegemist külmalt kalkuleeriva teadlasega, kes kasutas juba oma naist ning tütart teaduslikel eesmärkidel ning ei tundnud õigupoolest nendegi vastu midagi muud kui rõõmu eksperimentaalsetest väljakutsetest? Mis oleks parem ennast proovile panna tahtvale ilukirurgile kui ilma nahata naine? Tegelikult vahet ei ole, kas esimene või teine küsimus; pigem: kas sel on üldse vahet, mis impulss on Robertol radikaalselt moonutada teist inimest, muuta teda teiseks?

Kuid nüüd, veetes filmi esimesed poolteist tundi veendumuses, et absoluutselt kõik, mida me näeme, on kunstlik, et kõik on koopia ja ükski inimene ei usu enam teiste ehtsusesse, pöörab Almodóvar ringi ning ütleb: ükskõik kui palju ka välimust, nahka, kesta muuta, jääb sisemus samaks. Säilib algne identiteet, millest ikka ja alati kiirgab seda ehtsuse hõngu, mida ükski kunstnik, ükski teadlane, olgu nad niivõrd hullud ja seest mädanenud kui tahes, ei suuda rikkuda, ei suuda kahtluse alla seada. “La piel que habito” ütleb, et kunsti eesmärk on esitada “tõelist”, “reaalset” selle läbi, et rebib maha kunstlikud maskid, mis on inimestele-maailmale väljastpoolt peale pandud. Ja nüüd hakkavad ka eespool esitatud küsimused rohkem kaalu omandama. Enam ei mängita lihtsalt koopiatega, ilma originaalideta, vaid “tegelike” inimestega, kellel on oma sisemine olemus. Mis võib tunduda lihtsalt mäng ohtlike teemadega, ärritavate kujunditega ning hullude inimestega, osutub lõpuks moraalilooks, mis ütleb: ärge mängige! Või: mängige, aga mõistlikkuse piirides.

Advertisements

5 thoughts on “Nahk, milles ma elan

  1. “Kõik on koopia koopiast jne” võib olla küll Palahniuki kuulus fraas, kuid seda tendentsi märkas juba Platon, kirjutades, et kunst on koopia koopiast, sest nn reaalsus või nähtav on näiv, või pigem koopia ideest/ideedest. Platoni jaoks oli kunst teadupärast üks äärmiselt madal “eluvorm” kah, puhtalt oma topeltkoopialiku olemuse pärast, samas ta ei põlanud ära kunsti õpetlikkust. See oli see, mis turgatas mulle pähe seoses Palahniuki ütlusega.

    Aga ka asjast – väga hea lugemine, tänud suurepärase arutluse eest! 🙂

    1. Tänan, lahkete sõnade eest. Väike kaitsekõne ka: Seepärast, et Platon juba seda märkas, mainisingi, et popkultuuri jaoks. Õigupoolest on muidugi terve postmodernistlik kultuur täis koopiate koopiaid, kuid siin vist on ka pisike vahe: ka igasugused kehad on vaid kehade koopiad, mitte vaid ideede koopiad. Ning tendents tundub olevat vastupidine: vaid kopeerimise (Deleuze’i termineid kasutades, korduse ja erinevuse, eristava korduse) kaudu on võimalik jõuda üldse mingisuguse ideeni. Ideede reaalsus kusagilt asjade tagant on ära kadunud – ei eksisteeri inimese ideed. Kui läheb õnneks, saab pideva kopeerimise (mis eristab) kaudu toota mõtet (mitte lihtsalt tooteid).

  2. Maakuulaja

    Nii, nüüd olen targem, sest vaatasin filmi ära. Muidugi ei tahtnudki sa arvustuse kaudu ära piiritleda või kindlaks määrata selle piirid: mis, miks, kellele, vms; kuid koopia või veel vähem kunsti osa ma siinkohal ei rõhutaks. Oui, hr ilukirurgi surnud naise nägu saab dubleeritud ja lausa imepäraselt hästi, kuid kõik muu jääb dubleerimata. Mida kirurg üleüldse soovis, on küsitav. Ise pakuksin välja faasiliselt vahelduva variandi, mis oleks dissonantse inimloomusega kooskõlaski: algselt kihutab teda tagant kättemaks, seejärel puhas teadushuvi, lõppeks saab naisest tema “armastatud” naine, kes ei tohi teda enam “maha jätta” ning olema oma ülesannete kõrgusel. Nagu öeldakse, me ei ole need, kes me olime eile, meie tunded, mõtted ja tahtmised on enam muutlikumad kui sooviksime. Kahjuks hr valis siiski vale inimese viimasesse rolli, st “oma naise” rolli, kogu minu lugupidamise juures kahtlen sügavalt, et noormehe mälu võiks saada niivõrd degenereerunuks, et ta unustab oma päritolu.

    Paratamatus on see, et inimesed on alati ehtsad ja tegelikud, neil on oma sisemus (isegi kui nad eitavad seda enda või siis teiste puhul), vahest seda kiputakse enim unustama ja ehk oli Almodovari film tõesti üks omanäoline moraalne lugu inimestega mängimisest ja selle tagajärgedest. Tegelikult kindlasti. Samas, mida mõelda siin mängimise all, kui absoluutselt kõik siin kas mängisid, manipuleerisid või katsetasid – ja kas filmiväline nn reaalsus on kuidagi sellest vaba? Ei ole ja ei saagi olema. Õige pea oleme punktuaalselt säärased nagu oleme filmis “Surrogaadid” ning kusagil seal toolil võdiseva lihamassi sees on ehe ja tegelik inimene. Milline kena perspektiiv! Hmm. Tead, ma pakun, et juba praegu mitte kedagi ei huvitagi see tegelik inimene, see sisemine algne identiteet. Nagunii nähakse teist enda kõrval iseenda väärastunud pilguga ja ealeski ei vaevu keegi “puudutama teise hinge”, tahetakse vormida teisest enda kõrvale täpselt see, keda vaja on (nagu hr kirurg seda ka meisterlikult tegi). Sellel on erinevaid tulemusi, mida filmist võib vabalt valida – enesetapp, vaimsed häired (sotsiaalfoobia), põgenemine, mittemõistjatest vormijate mõrvamine. Sotsiaalfoobia näikse siin kontekstis eriti tähenduslik olema – teiste inimeste kartus, hirm enda avamise ees, hirm näidata oma “algset identiteeti”. Sest milleks “avada oma hing” kui sinuga tahetakse vaid manipuleerida, eksperimenteerida, moonutada kellekski teiseks? Parem hoida oma ürgne element iseendale (mis halvimal juhul lõpeb patoloogilises seisundis, millele lisandub aegajalt väike suitsiid).

    Vabandan, tekst on veidi laialivalguv. Vastust ei ole vaja, tahtsin vaid kommenteerida omapoolset filminägemust.

  3. Maakuulaja

    “Säilib algne identiteet, millest ikka ja alati kiirgab seda ehtsuse hõngu, mida ükski kunstnik, ükski teadlane, olgu nad niivõrd hullud ja seest mädanenud kui tahes, ei suuda rikkuda, ei suuda kahtluse alla seada. “La piel que habito” ütleb, et kunsti eesmärk on esitada “tõelist”, “reaalset” selle läbi, et rebib maha kunstlikud maskid, mis on inimestele-maailmale väljastpoolt peale pandud.”

    Sõnastasin su mõiste “algne identiteet” “ürgseks elemendiks”, kuid ma ei ole mõelnud sisu muuta. St mõte on sama. 🙂

    Suhtleme su kainuseperioodil!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s