Me peame rääkima Kevinist

We Need to Talk About Kevin

USA, UK 2011; lavastaja Lynne Ramsay; stsenaristid Lynne Ramsay ja Rory Kinnear; osades Tilda Swinton, John C. Reilly, Ezra Miller, Jasper Newell

Kuidas tulla toime koolitulistaja esitamisega, ning tegelase mõistmisega, kellel võib olla on tema suhtes veidi kaastunnet. Viimaseks on loomulikult tema ema, keda mängib Swinton, kes näeb siin välja tõepoolest piinatud, kurnatud ja läbinisti tühjendatud igasugusest mõistlikkusest, või pigem ratsionaliseerimisvõimest. Kõiges on süüdi Kevin, kes on teda piinanud terve elu, kes süstemaatiliselt sööb oma ema seespoolt tühjaks, kuni alles jääb vaid rutiinis töötav keha, automaatselt sööv-magav masin, kes peab juurdlema – miks tema ellu jäeti, mis olid poja motiivid; terve elu kui üks suur MIKS, millele ei ole kunagi võimalik vastust leida. Võib ainult oletada, kahelda; ning kõige parem, kuhu üldse välja võib sellises olukorras jõuda – lakata süüdistamast, eelkõige iseennast.

Ema kui pidevas süütsüklis kulgev õudusfilmi piinatud kangelanna, kes peab vastu astuma oma elu kõige õõvastavamale kummitusele, oma pojale, keda on kritiseeritud kui liigselt üheplaanilist tegelast, liiga tavalist. Nojah, see on ju üks suurimaid hirme – et mõrvarid ei olegi koletised, vaid inimesed nagu iga teine, nagu mina, nagu mu naaber – nagu minu poeg. Ma ei tea, tundus, et tegemist oli tõelise kurikaelaga ükskõik millisest õudusfilmist, kes lihtsalt terroriseeris teadlikult oma ema. Selles mõttes ei olnud tegemist sugugi tavalise inimesega. Kuid need eesmärgid, mis viisid Teoni, on tänapäeval ehk tavapäraseimad tegevuse sütitajad, lihtsalt vastus oli veidi radikaalsem:

It’s like this: you wake and watch TV, get in your car and listen to the radio you go to your little jobs or little school, but you don’t hear about that on the 6 o’clock news, why? ‘Cause nothing is really happening, and you go home and watch some more TV and maybe it’s a fun night and you go out and watch a movie. I mean it’s got so bad that half the people on TV, inside the TV, they’re watching TV. What are these people watching? people like me.

Ümbrus on igav ja mõttetu, ainuke väljapääs on kuulsus, igavene elu teiselpool seda praegust, kus ollakse täiesti võimetu (vt ka “American Horror Story“). Tuleb ületada reaalsus ühe teoga. Mõrv kui teraapia, teiste piinamine kui eneseületus ja -kehtestus. Kevin on tõeline sadist, hullem kui saeantikangelane, kuid leidub üks inimene, kes üritab talle kaasa tunda. Selle eest tehakse tema elu omakorda täielikuks põrguks. Vaataja asetatakse koos temaga sellesse kannatuste katlasse, mis värvib kogu ümbruse punaseks, muudab voolavaks vereks, täidab süütundega kogu maailma pattude eest. “Kevin” ei ole niivõrd psühholoogiline draama, kuivõrd seiklus mõeldamatutesse hingepiinadesse, mis viidud (küllaltki õnnestunult) kujundikeelde; see on pigem rünnak vaataja rahumeelele siin maailmas – pidage meeles: teid kummitab üks mõrvar, kes oma suurimas tigeduses võib teid ellu jätta; jätta siia maailma mädanema – koos temaga.

Antikristus on sündinud
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s