Küllusemaa

Land of Plenty

USA, Saksamaa, Kanada 2004; lavastaja Wim Wenders; stsenaristid Wim Wenders ja Michael Meredith; osades Michelle Williams, John Diehl, Wendell Pierce, Shaun Toub, Richard Edson, Burt Young

Ameerika, oo, Ameerika, lahendus kogu maailma probleemidele, demokraatia importija, vabaduse viimane kants! Kus on sinu probleemid? Kas tõesti Iraagis, Liibüas, Afganistanis jne? Kodust mitme tuhande miili kaugusel? Samal ajal kui LAs magavad loendamatud kodutud tänavatel ja on rikastele lastele lihtsalt laskeharjutusmärklaudadeks? Samal ajal kui töötus ja sotsiaalne ebavõrdsus räsivad sinu inimesi – on vaja minna pommitama teisi, kes on terroristi-sildistustest väga kaugel ehk lihtsaid tsiviilisikuid, kes nende rünnakute kaudu on õppinud põhjalikult vihkama iga ameeriklast kui kurjuse kehastust.

Nii imelik kui see ka pole, on seda tarvis oma koduste probleemide majandamiseks, õigemini inimeste tähelepanu suunamiseks mujale, kodust kaugemale. Tublid patriootlikud kodanikud unustavad õige pea, et nende elu võiks olla parem kui tajuvad tõelist terroriohtu, mis vaikselt nakatab nende kodumaad, muudab selle ussipesaks, milles tuleb teha korralik suurpuhastus.

Sellisesse pessa saabub noor aktivist Lana (Williams taaskord väga mõjuv ja isegi ehk filmipäästev), kellel just läbitud tuleproov vägivalla, mõistmatuse ja konfliktiolukorras Jordani Läänekaldal. Ta asub elama kodutute varjupaika ning otsima oma kauakadunud onu, kellest on saanud – post-9/11 USA sümbolina – paranoiline eks-sõjaväelane, kelle jaoks on kahtlane iga mitte-ameeriklane, eriti iga turbaniga tüüp, kes juhuslikult midagi tassib; kes on varustatud järelevalvemehhanismidega, mis ajaksid kohalikud politseinikud kadedusest roheliseks. Selliste meeste tegevus on lubatud ja õigustatud, isegi vajalik, et kinnistada terrorismimüüti. Kus nähakse kahtlast, seal järelikult seda ka on.

Lana, vastamisi seatud onu Pauli – ja terve USA – paranoiaga kõige võõra suhtes, võtab asja pooleldi naljana, kurvastava naeratusega, mis tajub, et siin on midagi tõsiselt valesti. Agent Pink Vietnamist ja kõik järgnenud sõjalised ebaõnnestumised on tohutul hulgal inimesi viinud pea viimse piirini tasakaalust välja. Kogu riik on valmis kukkuma kuristikku ja iseennast oma paranoiatuhinas alla neelama. Lana seab sellele vastu oma rahuarmastava, armsa naeratuse ja paneb ette: kuulame hääli, mis räägivad meile haua tagant. Kuula: nad ei taha, et enam nende nimel tapetaks. Kuid selles “demokraatia hällis” ei piisa inimeste armsatest lausungitest, siin on kõik valitsejate teha, kes siiani julgustavad igat probleemi lahendama uue sõjaga.

Kunstilises mõttes on “Land of Plenty” üsna ühetasandiline, sõnum on niivõrd tugevalt esile toodud – vaja on armastust ja hoolivust, mitte vägivalda ja hirmu – et vahel hakkab segama, kuid ega muidu ilmselt keegi ei kuuleks, keegi ei paneks tähele. Päästvaks teguriks on näitlejad ja rusutud õhkkond, mis paneb tegelaste toimetulekuraskustele kaasa elama, tundma kaasa nende sisemistele valudele; tänapäevasele luupainajale Ameerika Unistustemaal.

Advertisements

One thought on “Küllusemaa

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s