Little Deaths

Little Deaths

UK 2011; lavastajad ja stsenaristid Sean Hogan, Andrew Parkinson ja Simon Rumley; osades Kate Braithwaite, Daniel Brocklebank, Brendan Gregory, Jodie Jameson, Amy Joyce Hastings, Tom Sawyer, Holly Lucas, Mike Anfield

“Kolme inglise “andergraund” lavastaja kolm filmi, mis on ühendatud seksi ja surma ühendamisega.” Nii kõlab lühitutvustus imdb-s. Peamine põhjus, miks seda kolmikut vaadata, on viimane, Simon Rumley lavastatud “Bitch”, kuid alustame algusest.

Sean Hogani “Heart and Home” räägib abielupaarist, mille üks pool ei tunne teise vastu mingisugust külgetõmmet, kui viimane just ei maga teise naisega. Niisiis, nad röövivad (kodutuid) naisi, et teineteist nautida. Kuid komistavad otsa naisele, kes on palju enamat – nimelt … vaadake ise, kuid siin ei ole tõepoolest midagi märkimisväärset, välja arvatud Hogani oskus ehitada üles ootusärevust, kruvida pinget – kuid see jõuab välja üsna mitterahuldava pöördeni.

Parkinsoni “Mutant Tools” sisaldab nii mõningaidki põnevaid, ei, pigem vastikust ja uudishimu üheaegselt tekitavaid momente ja teemasid. Doktor Reece loeb natsipäevikuid, ja mida ta sealt leiab – kuidas muundada inimesi, loomulikult! Selleks, et nad eritaksid ekstrakti, millest oleks võimalik eraldada “maailma tugevaim narkootikum, mis avaks kolmanda silma”. Kuid seda kolmanda silma avamist meile ei näidata, on vaid õudselt kole maailm, milles kõik kõiki söövad ja deformeerivad – pigem vaimsel kui füüsilisel tasandil, kuid viimasel on reformatsioon mõnitavalt groteskne, kuid samas mõjuvalt näkkuhüppav. Pööre paremuse (? – pigem jah, juba mainitud grotesksuse) poole võrreldes eelmisega.

Viimaseks jõuame tõeliselt õudse filmi juurde, Rumley “Bitch”, mis räägib paarist, kellele “meeldib” (jälle üks pigem – kellel on vaja) mängida koera, ehk üks on sõna otseses mõttes lita. Kuni, kuni midagi murdub… Ja seda nii võimsalt, et tegelasega toimuvat on tunda niivõrd isiklikult, et vahel muutub lihtsalt vaatamine võimatuks. Tõeline õudus – tegelase sisse minek, tema psühholoogilise seisundi tunnetamine murdumispunktis. Ja sellest edasi. Filmi finaal, kättemaks, on tõepoolest väga etteaimatav juba enne filmi vaatama hakkamist põhimõtteliselt, kuid see ei muuda asja vähem muljet avaldavaks. Ühendatud niivõrd üleva ja tujutõstva soundtrack’iga, et lõpp võiks tunduda lausa õnnelik, kui sa ei näeks, mis ekraanil toimub, kui ei meenuks see, mida ei näidata … mida sa, tegelane koged.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s